Teistmoodi asjalik Roela

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Teele Üprus

Vaade Roela alevikule on viimaste aastatega tublisti muutunud. Selle taga on rühm inimesi, kes 2004. aastal pead kokku panid ja oma unistuste poole püüdlema hakkasid.

Vihmavinesel teisipäevalgi tekitas alevik mõnusa miljöö – põlised männid, kaunid majad tee ääres ning mingitmoodi võluv rahu, mida ilmestasid aeg-ajalt ühes ja teises suunas liikuvad elanikud.

Inimesed, kes 2004. aastal kokku tulid, moodustasid MTÜ Roela Kodukant, mis peale aleviku koondab enda alla veel 10 lähipiirkonda jäävat küla ja väiksemaid seltse. Kui tavaliselt on ettekujutus, et külaseltsides ja muudes säärastes ühendustes tegeldakse peamiselt ürituste korraldamise ja üheskoos ajaveetmisega, siis Roelas tegutsetakse üsna vastupidiselt levinud arvamusele.

“Kaks üritust aastas on meil sellised tilu-lilu moodi,” ütleb MTÜ Roela Kodukant juhatuse esimees Aili Taal. Ta lisab, et need kaks üritust siiski peavad olema, kuna rahval on seda vaja. Kokku saadakse kevaditi külade supipäeval ja talvel jõuluootuse peol. Rohkem tegeldakse hoopis investeeringutega.

“Kui me alustasime, oli meil hunnik unistusi, ja nüüd oleme suutnud enamiku neist teoks teha,” särab Aili silm. Nii on korda tehtud rahvamaja, aleviku keskse parkla äär haljastatud, küladel on sildid. “Enne ei saanud arugi, kuhu külasse jõudsid,” mainib naine. Roelat läbivale oosile märgiti vana linnuse asukoht, koostöös RMKga korrastati käbikuivati ning nõnda võiks loetelu jätkuda veel ja veel.

Kuni 2009. aastani oli piirkonna mittetulundusühingutelt projektipõhiselt, ilma oma- ja kaasfinantseeringuteta, saadud üle kaheksa miljoni krooni toetusraha. “Aga sealt edasi, tänaseni, oleme ju veel projekte ellu viinud,” täiendab Aili.

Mõnikord kogevat nad isegi pahameelt, et kohaliku omavalitsuse kaasfinantseeringu raha läheb neile seetõttu, et Vinni vallavanem Roelas elab. “Tegelikult on inimeste oma panus olnud väga suur, ka see, mis lisarahana siia omast taskust tulnud,” ütleb seepeale Aili, et seda on raske selgeks teha. “Kes tahab, näeb ikka oma mätta otsast.”

Nii ongi mittetulundusühing ette võtnud kodukandis just need asjad, mida nad on leidnud, et on vaja ära teha. Ja sellele on lähenetud ka teatud mänglevusega. Näiteks istub nende laua otsas maskott, mis paraku on uus ega oma nii suurt rolli kui eelmine, kelle nimi oli Meie Kandi Kõige Tähtsam Mees. Tema nimelt oli veidi nagu ülemuse eest, kes alati laua otsas istus. “Kui takkajärele mõelda, oli ta meil ehk natukene põgenemine juhi rolli eest,” naerab Aili nüüd. 2009. aastal viidi maskott mõneks ajaks riigikokku istuma, kuid tagasi tulles oli ta õnnetuseks kopitama läinud. Naine loodab, et kõik riigikogust tulijad kopitama ei lähe. Uuel mehel veel pole sellist hinge sees nagu esimesel, kuid laua otsas istub ta sellest hoolimata.

Tundub, et vaikselt hakkab praegune juhatus oma tööjärge noorematele üle andma, olles ise neile nõu ja jõuga toeks. “Õnneks on meil noori, kes hoolivad oma kodukohast ja tahavad selle arengu nimel tegutseda,” sõnab Aili.

Kuid selle tegusa aja jooksul on korda tehtud rahvamaja, kus saab laulda, musitseerida ja tantsida, nii kõhu- kui rahvatantsu. Lisaks on uhke kuue saanud Roela noortemaja. Peale selle on alevikus kool, raamatukogu, apteek, kauplus – peaaegu kõik eluks vajalik on olemas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles