Koduuurija, sõjaajaloohuvilise ja inseneri Hanno Tamme sihikindlus ning missioonitunne on pannud aluse ainulaadsele Vistla memoriaalile Porkunis, kusjuures trotsida tuli okupatsioonivõime, Nõukogude armeed ja vasevargaid.
Mees, kes pani aluse Vistla memoriaalile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Olen nimelt alati arvanud, et inimese tõeline suurus avaldub tegutsemises hingele armsa, kuigi lootusetu ürituse nimel. See tähendab, et inimene jääb truuks oma südametunnistuse kõige üldisemate väärtuste mõttes, olgu olud mis tahes," on kirjutanud Mihkel Mutt.
Need sõnameistri mõtted on südamelähedased Lääne-Virumaalt sirgunud Hanno Tammele, kelle rohkem kui kakskümmend aastat kestnud sihikindlat tegutsemist kroonis Vistla memoriaali avamine 21. septembril 2008. aastal. Memoriaal loodi saksa poolel võidelnud eesti sõjameestele, kes hukkusid Porkuni lahingus.
See on esimene memoriaal, mille eestlased on rajanud oma kodumaa eest saksa mundris võidelnud hukkunud rahvuskaaslastele.
Saatus tahtis nii, et ühes eestlaste jaoks traagilisemas II maailmasõja lahingus sõdisid omavahel Saksa ja Nõukogude armeesse mobiliseeritud eesti mehed.
Punaste rooside märguanne
24 aastat varem seisis Hanno Tamm ühel sügispäeval Sauevälja langenute haudadel, mis olid heina kasvanud, kui tütar Kristel ütles: "Isa, näe, lilled!" Rohus oli kaks punast roosi. See pani Hanno Tamme mõtlema.
"Vistla ühishaua juurde ehitas üks mees maja. Kui teine kõrvale ehitab, siis otse haudadele, ise seda teadmata. Ja mis tunne tal on, kui kuuleb, et kodu on Eesti vabaduse eest võidelnud sõjameeste kalmul," rääkis Hanno Tamm.
Eesti diviisi allohvitser Ülo Tähiste ja Hanno Tamm langetasid salaja otsuse tähistada Porkuni ühishauad suurte leivapätsikujuliste kividega, millesse rist raiutud. "Lootus oli selles, et ristimärk teavitab ka nõukogude mõttelaadiga inimesi, et haud on püha ja vajab kaitset," rääkis Hanno Tamm. Ja selgitas, et Porkuni vennatapulahingus saksa poolel langenute ühishauad Saueväljal ja Vistla külas hoidis kohalik rahvas sõjajärgseil aastail keelust hoolimata eeskujulikult korras.
"Kuuekümnendail aastail nõukogude võimu esindajad lõhkusid kalmud ja ühishauad võsastusid. Rahvas käis salaja langenud omakseid ja sõjasangareid mälestamas," meenutas Tamm.
Virdetorud mälestusristideks
1989. aasta kevadel otsustasid Väike-Maarja muinsuskaitse selts ja Tamsalu sõjaveteranid korrastada Vistla ja Sauevälja ühishaua. Hanno Tamm tegi ettepaneku paigutada haudadele kõrged vaskristid.
"Sellest kujunes laia kandepinnaga üritus - kaasa lõid paljud rahvuslikult meelestatud inimesed Väike-Maarjast, Tamsalust ja Põdrangu sovhoosist. Kalmud puhastati võsast, rajati muru, paigaldati hauatähised ja vaskristid," meenutas Tamm. Vaskristide materjali ja valmistamise eest kandis hoolt tollal Saku õlletehases vaneminsenerina töötanud Hanno Tamm.
1989. aastal töötasid Saku õlletehase praeguse keedumaja ehitusel tšehhi vasesepad, kes tegid Hanno Tamme palvel 133millimeetrise diameetriga punasest vasest virdetorust seitse risti, mis tema Väike-Maarja tallu viidi ja seal septembrikuud ootama jäid.
Porkuni lahingu 45. aastapäeval 21. septembril 1989 peeti Vistlas ja Saueväljal ning Loksa vennaskalmistul leinatseremoonia. "Ajaloolisele sündmusele kogunes rahvast kõigist Eestimaa paikadest. Kohal oli langenute omakseid ja järeltulijaid, samuti Porkuni lahingus osalenuid - nii Punaarmees kui ka saksa mundris võidelnuid," rääkis Tamm.
Talitusel teenis pastor Madis Oviir. Pastor Oviir õnnistas: "Ulatagu nende vaskristide mõjujõud ka nendele tundmatutele ristideta haudadele, mis on siin lahingupaiga ümbruskonnas."
Praeguseks on selgunud, et 21. septembril 1989. aastal Porkuni lahingupaigas toimunud üritus oli esimene omataoline julge ettevõtmine Nõukogude Liidu territooriumil. "Oldi arvamusel, et ajaloosündmuste avalik ja objektiivne käsitlemine lepitab vastaspooled. Kuid nii ei läinud," nentis Hanno Tamm.
On märkimisväärne, et taastatud vennaskalmudele lillede toomine kestis 1989. aasta sügisel lume tulekuni. Haudu külastatakse ja langenute mälestust austatakse pidevalt tänase päevani. Nüüd juba Vistla memoriaalkalmistul.
19. mail 1990 saeti maha Sauevälja rist. Rist taastati kohe. 8. septembril samal aastal oli ebaõnnestunud katse Sauevälja rist õhku lasta. 5. detsembril 1990. aastal õhkisid Nõukogude armee sapöörid Porkuni ja Kautla vaskristid. "Kaks nädalat hiljem kõlasid Moskvas Kongresside Palees kaitseminister Dmitri Jazovi räiged õigustused vandalismiaktile. Porkuni ristid said sellega rahvusvaheliselt tuntuks. Aga 1991. aastal istus putšis osalenud Jazov juba ise trellide taga," meenutas Hanno Tamm.
"2005. aasta sügisel valmis arhitekt Tiit Kaljundil eelprojekt kalmistule, kus on domineerivaks materjaliks meie rahvuskivi paas. Kolm aastat hiljem oli see ajalooline päev, kui sadade aateliste kodanike austuse saatel avati Vistla memoriaal. See oli üks minu elu õnnelikumaid päevi," rääkis Hanno Tamm.
Kodanikuks sirgumine
Hanno Tamm on sündinud Tapal 1939. aastal. Ema oli kooliõpetaja ja isa kohtusekretär. "1941. aastal, kui punane hävituspataljon põletas Tapa linna südame, hävis kogu meie pere elamine," meenutas Hanno Tamm. Tema vanemad olid pärit Väike-Maarja kandi taluperedest. "Mõlemad kodutalud päästsid meie pere rasketel sõjaaastatel ja ka Nõukogude aja alguses. Taluelu ja keerulistele sõjajärgsetele sündmustele kaasaelamine on kujundanud ka minu ellusuhtumise," selgitas Tamm. "Ajaloohuvi peab lihtsalt olema igaühes meist. Muidu on võimatu mõista neid keerulisi aegu, mida meie Eestimaa on pidanud sajandite jooksul läbi elama," lisas ta.
Nõukogude võimu korraldatud sundkollektiviseerimine tõi hävingu Eesti küladesse: talud tühjenesid, töösuhted muutusid, ajalooline talukraam ja töövahendid hävisid. "Püüdsin koguda kokku vana talukraami, et jääks midagi järeltulevatele põlvedele," rääkis Hanno Tamm. Tänaseks on tema isakodus Tisleri talus Väike-Maarja lähistel rikkalik kogu taluinventarist läbi mitme sajandi. Lisaks isakodust pärit esemetele on seal vanavara, mida Hanno Tamm on kogunud hääbunud taludest.
Hariduselt on Hanno Tamm insener. Pärast keskkooli lõpetamist läks ta õppima Peterburi toiduainete instituuti. "Elasime suletud nõukogude ühiskonnas ning Peterburi rikas ajalugu ja kunst tõmbasid mind. Teisi võimalusi oli tol ajal vähe. Ermitaažis võin käia nagu kodus ruumist ruumi," rääkis ta oma ajaloo- ja kultuurihuvist.
Saku õlletehases töötas Hanno Tamm 27 aastat linnasemeistrina ja vaneminsenerina. "1991. aastal hakkasin pidama Tisleri talu - isatalu. Ematalu Loksa külas Tamsalu vallas taastas väimees," kõneles Hanno Tamm.
Ajaloouurijana korraldab ta huvilistele sõjaajaloolisi retki Narva ja Sinimägedesse.
Kõige kallim on Hanno Tammele tema perekond. Tal on kaks tütart ja viis lapselast.
"Oleme reisinud lastelastega välismaal polaarjoonest Egiptuseni," rääkis ta.
Hanno Tamme südamesoov ja veel täitumata unistus on, et Eesti talud ei tühjeneks.
Hanno Tammest
Tamsalu vallavanem Toomas Uudeberg:
Tean seda, et Hanno Tamm oli muinsuskaitse seltsi tegevuse algusaastatel Väike-Maarjas üks tegijatest. Tema organiseeris Porkuni lahingus langenute matmispaikadele vaskristid. Ka oli ta Uudeküla mehe Ülo Tähiste abiline matmispaikade tähistamisel mälestuskividega. Koos Ülo Tähistega aeti asja, et matmispaigad saaks muinsuskaitseliste objektide nimekirja.
Tamsalu muuseumi juhataja Aadu Uudmäe:
Hanno Tamm on oma südameasjaks võtnud Porkuni lahingu asjaolude uurimise ja langenud sõjameeste mälestuse jäädvustamise. Pidevalt otsib ta võimalikke ajalooallikaid, lahingust osa võtnud sõjamehi, et koostada enam-vähem tõepärane Porkuni lahingu ja sellele järgnenud sündmuste kirjeldus. Sama põhjalikkusega osaleb Tamsalu muuseumi töös.