Mare Rossmann: see maa, mitte e-maa

Mare Rossmann Foto: Erakogu

See on e-maa,
kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel

27. märtsil saab täis aeg, mil meie taasiseseisvumine on kestnud kauem kui esimene iseseisvus. Sel päeval tähistame Eesti priiuse põlistamise päeva.

Mina loodan, et minu ajal laulupidu internetti ei koli ja ka 100 aasta pärast laulame, et see on see maa, mitte see on e-maa. Mul ei ole midagi interneti vastu, arvuti on hea kui abivahend. Aga mulle ei meeldi suhtumine, et kõik, kes sotsiaalvõrgustikes ei suhtle, on asotsiaalid. Uued asjad võiks vanu täiendada, mitte neid välja tõrjuda.

Mulle meeldib diivanil istudes hubases õhkkonnas lugeda paberile trükitud raamatut, ma kuulan vinüül- ja laserplaate, mulle on sümpaatsed asjad, millel on lõhn ja aura.
Palusin hiljuti ühes ametiasutuses, et mulle väljastataks arve paberkandjal. Ja veel enne kui ma jõudsin lahkuda, kostis mu kõrvu killuke vestlusest teenindajaga naaberkassast. “Käis siin jälle üks tädi Maali.” Saan aru, et arvutipõlvkonna inimesel oli mind raske mõista, kuid mulle ei meeldi sildistamine.

Mu algharidusega isa, kelle noorem vend neljakümnendatel oma koduukse ees maha lasti, kandis oma valu üle kõikidele venelastele. Kui me linna kolisime, kuulsin, kuidas ta ütles emale, et peaks vist suure koera ostme, et venelased pidid koeri kartma. Ja ma olin väga imestunud, kui ta 50ndatel andis meie majast ühe toa üürile kõrgele vene sõjaväelasele. “Eks ta peab ka kusagil elama,” põhjendas ta oma käitumist. Isa ei osanud vene keelt ega Pjotr eesti keelt. See ei takistanud neid õhtuti juttu ajamast, ja kui Pjotr, kellest isa kõnepruugis oli saanud Peeter, lahkus uude teenistuskohta, ütles isa, et tore mees oli, venelane küll, aga nagu päris inimene kohe.

Vene ajal töötas meie koolis sõjalise algõpetuse õpetaja, kes ei osanud eesti keelt. Eks siis abituriendid püüdsid seda talle õpetada. Kord tuli ta õpetajate tuppa ja teretas: “Tere, tere, vana kere!” Me ütlesime, et ärgu ta võõraid nii tervitagu. “Kurradi poisitt,” vastas ta naeratades. Mida ma tahan nende näidetega öelda, on see, et eri rahvusest kultuursed inimesed võivad vabalt koos töötada ja toimetada ka siis, kui nende maailmavaade on erinev.

Puhkenud on võitlus keskaja Eesti ajaloo üle. Mulle meeldib, kui on eri vaatenurki. Ehk on õigus hoopis sel targal mehel, kes on öelnud, et ajaloo üle ei tasu vaielda, sest see on midagi sellist, mida pole mitte kunagi juhtunud ja mille on üles kirjutanud inimesed, kes ise kohal polnud. Õige ta on, et ega keegi meist Lembitu kõrval ei seisnud, kui ta vägesid juhatas. Uus ajalookäsitlus on kärpinud ka müüti meie 700 aasta pikkusest orjapõlvest. Ma olen selle poolt, kui see vähendab ka meie ühiskonnas endiselt levivat orjaviha ja orjakiusu. Me vajame rohkem rahvuslikku eneseväärikust ja -usku.

Mõne poliitiku ettekuulutused eesti keele ja eesti rahva peatsest väljasuremisest minu vererõhku küll ei tõsta. Poliitiku amet on ju selline, et kui valimised lähenevad, muutuvad nad aktiivseks. Sõnum on vaja edastada ja hääled kokku koguda. Nalja alles hakkab saama, ja mitte vähe.

Minul on kahju ainult sellest, et me venelastest sõbrad püüavad pärast selliseid avaldusi olla kuidagi eriti mõistvad ja sõbralikud. Seda poleks tarvis, sest minu suhtumist neisse kui inimestesse ei muuda sellised avaldused karvavõrdki. Ajalugu istub sügaval eestlaste mälus ja seljaajus ning ma ei usu, et selle põlvkonna puhul oleks täielik lõimumine võimalik.
Kord jaaniõhtul tuli mulle mõte, et kaua me ikka igaüks omaette koduaias konutame. Tõstaks õige lauad tänavale ja peaks maha ühe vägeva kogukonna peo. Abikaasa laitis selle mõtte maha põhjendusega, et see pole eestlastele omane, et las las jääb igaühele oma. Meile ei sobi ju lõunamaalaste vanasõna, et kui tuju on kehv, siis vaheta diilerit. Mina ei saa midagi öelda Kanada tervisejoogi kiituseks ega laituseks, sest ma pole seda tarbinud. Küll võin aga kinnitada, et Eesti ravimtaimedest ja puhtast meest valmistatud “tömps” aitas mind ja ehk aitab teidki, kui külmetustõbi kallal.

Pidupäevadel laulsid vanad eestlased, et see on see maa, kus muidu ei saa, kui igaüks peab ... Salmi võib lõpetada nii, kuidas keegi soovib. Inimese hea äraolemise viisid on väga erinevad: haarav töö, palvetamine, kaunid kunstid, kuum saun ja külm õlu. Ühele meeldib koguda varandust, teisele kauneid naeratusi ja päikeseloojanguid. Ja nad jäävadki vaidlema, kumb neist on rikkam.

Inimene ei pea raamatut lugema, poliitikast huvituma, ooperis käima, kui ta seda ei taha. Pole vaja teistele ette kirjutada, kuidas keegi elama peaks. Aga oma elu eest peab igaüks ise vastutama ja oma pisarad tuleb igaühel endal ära nutta.
See on see maa, mille kohta Viivi Luik on öelnud, et talle meeldib selle maa “metsade niiske vari ja alati tuleva kevade valgus”.