Enamik tähtsaid asju on seotud mäletamisega. Kui meil mälu kaob, siis oleme kaotanud kõik, oleme kaotanud iseenda.
Maire Liivamets: Mäletamine algab pisiasjadest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõlab natuke kulunult, aga kogemused kinnitavad, et kaotused ja unustamised algavad siiski pisiasjadest. Või natuke suurematest, sest ega me ju päris täpselt tea, millised asjad tuleb väikesteks ja millised suuremateks arvata.
Juba mõnda aastat olen märganud, lausa tegelenud märkamisega, et uued põlvkonnad, kelle hulka võiksin linnastununa ka ise kuuluda, on unustanud esivanemate pärandatud talukohtade nimed.
Õieti ei hoolitagi teadmisest, et igal talul, ka popsikohal ja väiksemal osmikul on olnud oma nimi, nagu igal elanud inimeselgi. Sageli kanti koguni ühte nime.
Leidsin Mats Traadi võimsast romaanist "Naised ja pojad", kus autor jätkuvalt uurib ja kirjeldab Lõuna-Eesti talukultuuri ja -elu, oma mõtte avardamiseks tsitaadi:
""Iide, Tiidu, Tinni," alustas Lembit ja takerdus. /---/ "Iide, Tiide, Tinni, Miku, Matu, Marjakese ..." luges Ilmar. "Pääle Marjakese om viil talusit. Edasi tuleva Valgesuka, Suurekõrva, kate Otsa, Kanapursa," seletas isa."
Just nõnda õpetasidki isad ja vanaisad, emad ja vanaemad järglasi meeles pidama ja tundma oma kodukanti, sealseid talusid ja inimesi. Andes nii edasi oma vere- kui vaimupärandi.
Aadress või postkastinumber kuulub linnarahva mälusse, praegu juba ka maaelu juurde. Kuid miks ma sellest ülepea kirjutan?
Kohanimi või automark?
Paar aastat tagasi peatus ühel kodusel kruusasel külateelõigul autotäis noori mõnusaid inimesi, kes küsisid teed Kase pere elamispaika. Kuna ma juhuslikult teadsin seda pererahvast, siis lisasin esialgu veel sügavamalt mõtlemata, jah, nemad asuvad Tagaväljal. (Õiged nimed jätan targu kirja panemata!)
Kena neiu roolis vastas naeratades, et nemad Tagavälja puhkajaid ei tülita, vaid ikka Kasekesi. Taipasin päris kähku, milles on asi, ja ajasin oma joru edasi, et Tagaväljale saate nii ja niiviisi ... Muidugi leidsime lõpuks ühise keele, ent tahtsin tingimata "teadjat mängida" ja seletasin edasi, et Eesti külas teati-tunti inimesi just kohanimede järgi, mille peale nad lõbusas ükskõiksuses käega lõid, seda polevat enam vaja, nüüd võiks hoopis automargi järgi inimesi otsida?!
Oma tõde peitub ju selleski arvamuses, kas olete nõus? Oma lapseeast mäletan, et juhtus hoopis vastupidi, ma ei teadnud ametlikke perekonnanimesid. Kord isegi protestisin, kui sidejaoskonnast anti kaasa kiri mulle n-ö tundmatusse kohta viimiseks.
Veel mäletavad vanemad inimesed üksteist kohanimede kaudu, veel saab külades omavahel arutada ühe või teise hilisema kohanime tekkimise lugu. Veel võime osutada kalmudele, kus puhkab näiteks Toomarahva Mari või Tagavälja Kustas. Ent kui kaua?
Põlised nimed
Nüüd, mil on alanud taas kevad, mil avastame justkui uuesti külad ning majad metsa serval või rannal, küsiksin: kas me ikka teame paikade endisaegseid nimesid, kuhu sätime puhkama või pidu pidama?
Minu mälus ja südames on tallel peaaegu võrdsetena kolm väikest Lääne-Virumaa küla, mida ei soovi kunagi oma mäletamistest kaotada. Kuid tajun endagi peal, et ikka ja jälle tuleb unustamishirmus loetleda kohti ja inimesi, mis on kunagi kuulunud minu olemise juurde.
Olen koostanud iseenda tarvis tillukese teatmiku, mida aeg-ajalt üle vaatan. Vahel, suvistel õhtutundidel meenutan aga koos külanaabrinnaga, kes minust kauem mäletab, kus on keegi kord oma elu elanud ja tegusid teinud.
Tänavukevadiste mõttetalgute aegu, kui reha ja labidaga usinasti toimetasin, tuli minu juurde mõte: äkki paneksime küla- ja suvitusmajadele viite põlise kohanime kohta?
Minu suvekülas on näiteks üks lähimaid naabreid oma suvila külge kohanime lausa söövitanud, ehkki see pole põline. Päris uus teine, kuid ilus. Olen bussiaknast näinud, et mõne üksiku värava juures seisab siiski ammune tähistus - nt Nelja-päeva-koht, mis tähendas, et käidi mõisas neli päeva nädalas teopäevi tegemas.
Nimede lood
Modernne mälupulk, millele talletame teadmisi, et need siis teises kohas arvuti kaudu meelde tuletada või maha lugeda, ei aita meid iga kord.
On olukordi, kus vajame, ei, kus lihtsalt peame kasutama oma mälu. Niisugused, võimalik, et mõnele tähtsusetud asjad kuuluvad iga isiku individuaalsesse ja asendamatusse mälupanka.
Perekonnanimed koos kohanimedega moodustavad väikese ajaloo. Nende kaudu saad teadmisi ammuste inimeste, looduse, kommete, ameti, võimekuse ja vahel naljasoonegi kohta.
Näiteks kas või Kullamaale maetud Sitakoti Mats, kelle kohta kõneldakse mitmeid legende. Üks neist teatab, et mees korjas tee pealt hobusepabulaid, laotas need põllule ja sai hea saagi. See tõi omakorda jõukuse majja.
Ärgem unustagem, et oleme siiski veel maarahvas, vähemalt mäletamiste kaudu. Kui me suudame pakkuda oma mäletamisi noorematele, kas või lihtsate kohaviitade abil, kui hoiame puhtad kirikuaiad, ja annaks Looja jõudu, ka maanteekraavid ja metsaalused, siis võime õhtul rahulikult magama minna ja hommikul rahulolus koos päikese või siis meieomase vihmaga ärgata.