Kui lennukiga võib aastas õhku tõusta ligikaudu 360 päeval, siis õhupalli jaoks sobivat tuulevaiksemat ilma on Eestis vaid umbes 60 päeval.
Tund taevalaotuse all ehk Kuidas külakoerad šoki said
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks selle suve pühapäev jääb Pruuna ja Lehtse kandi külakoertele eluks ajaks meelde. Õhtutaevasse oli äkki ilmunud punane kera, millist sealkandis polnud keegi varem näinud.
Muidugi oli vaja see uudis kõikidele neljajalgsetele edasi anda, mis sest, et hääl kippus haukumisest kähedaks minema ja tundmatu lendav objekt ei paistnud valjuhäälsest haukumisest väljagi tegevat.
Kui aga taevalaotusest kostsid maa peale inimhääled, mida näis seesama suur punane kera kuuldavale toovat, sattus lisaks koertele hämmeldusse ka lehmakari, kes kõigepealt kabuhirmus laudast välja jooksis, siis otsa ringi pööras ning lauda kaitsvate seinte vahelt jälle varju otsis.
Inimesed jätsid auto seisma ja sirutasid lubjastunud kaelalülide ragisedes pea kuklasse. Suure õhupalli hääletu lend maa ja taeva vahel tõi meelde lapsepõlves lennutatud tuulelohed ja hingesoppi unustatud unistuse lennata suure palli külge seotud korvis kõrgele- kõrgele ja sealt maa peale alla sülitada.
Kui 600-800 meetri kõrguselt maa peale vaadata, siis on vaid kahju, et silmapaare on üksainus. Need võiksid olla ka kuklas ja isegi pealael, sest nii ilusat vaatepilti, mis üleval ja all avaneb, ei suuda vaid kaks silma jäädvustada.
