Mu naabri maja all on koha sisse võtnud siilipere. Mismoodi nad vundamendi tuulutusaugust üles saavad - see on ju maapinnast pisut kõrgemal -, on arusaamatu, kuid avast nad välja vaatavad. Perenaise jutu järgi armastavad okkalised üürilised maiustada koguni kassikrõbinatega.
Üks okaskeradest, võimalik, et ema, patseerib öösiti ja varahommikuti ka meie aias ja hoovil - loodetavasti hävitab ta nõnda loomulikul teel nii mõnedki meie köögiviljaaia kahjuritest. Igal juhul toovad loomakesed suvisesse ellu vaheldust.
Olukorrast metsades. Seente jaoks on ilmad olnud soodsad, kukeseeni ikka on, kuid näiteks männiseeni leiab seni väga vähe. Õige seeneaeg pole aga veel käes.
Metsmaasikasaak oli tänavu üllatavalt hea, kuid mitte kohtades, kust mullu võis maasikaid noppida, vaid vanemates raiesmikes. Maasikakohad, muide, muutuvad pidevalt. Tõsi, maasikmarju saab raskelt kätte, sest raiesmikud on kõrget rohtu ja rämpsu täis. Puugioht on pidev ja nende vastu tuleb vastavate aerosoolidega kaitset teha.
Üldse näevad metsad aasta-aastalt üha jubedamad välja. Kõik, mis kukub, jääb kõdunema. Mis teha, moodsad ajad. Minu põlvkond on aga harjunud rohkem baltisaksa metsakuultuuriga. Seda ei suutnud juurida välja isegi vene valitsus, kuid nüüd on lõpp ja ma arvan, et tulevased põlved kiruvad meid metsade käestlaskmise pärast.
Arvan, et see pole pelgalt eaka mehe kibestumine. Usun, et nii arvajaid on teisigi, ja minust märksa nooremaid.