Lisaks rändlindudele ületavad riigipiire ka kaugemalt tulnud nahkhiired. Neid looduskaitse all olevaid huvitava välimuse ja eluviisiga pisiimetajaid elab Eestis suviti koguni tosin liiki.
Pilk nahkhiirte salapärasesse maailma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta läbi elab Eestis seitse liiki nahkhiiri, suviti veel viis liiki lisaks.
Nahkhiired rändavad nii üksikult kui väikeste rühmadena, lennukõrgus on liigist olenevalt 2-40 meetrit.
Nad elavad 10-20 aastat vanaks, vanimad isendid on elanud koguni üle 30 aasta.
Rändavad nahkhiireliigid talvituvad ja ka paarituvad Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Tiined emased saabuvad meie piirkonda mais-juunis, isaseid tuleb "lõunamaalt" kaasa märksa vähem.
Poegade sünni- ja kasvamise perioodiks moodustavad täiskasvanud emased 10-100 isendist koosneva poegimiskoloonia, kus juunis või juuli algul sünnivad järglased (igal emasel 1-2).
Matti Masingu hinnangul on tõenäoliselt kõige haruldasem nahkhiireliik Eestis siin suveperioodil elav pügmee-nahkhiir - detektor-uuringutel ei leita teda mitte igal aastal.
Hinnanguliselt leidub seda liiki Eestis igal aastal vaid 50-200 isendit. Pügmee-nahkhiir on ühtlasi Põhja-Euroopa väikseim nahkhiir, kelle tiibade siruulatus on vaid 20 sentimeetrit.
Eesti ja kogu Põhja-Euroopa suurim nahkhiir on aga suurvidevlane, kelle tiibade siruulatus on umbes 40 sentimeetrit.
Oma võimsate kihvadega purustab ta maipõrnikaid otse lennul.
