Kultuuriürituse nautimine oleneb inimesest ja tema vajadustest. Kontserdile ja seal kuuldava muusika kvaliteedile hinnangu andmine oleneb muidugi jälle kuulajast ja tema maitsest.
Juhtkiri: Folkiv rahvajõuk
28. juuli 2009, 08:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljudele piisab ainult artisti nimest ning ollaksegi juba pöördes, ei loe enam etteaste kordaminek ega ebaõnnestumine.
Hoolimata sellest, milline on riigi üldine majanduslik seis, on oma nautijaskond nii nn massikultuuril kui süvakultuuril. Olgu tegu ühe või teisega, praegu mõjuvad sissetöötatud kaubamärgid, olgu nendeks siis Õllesummer või Viljandi folkloorifestival, kõikvõimalikke ülejala kokkupandud suveprojekte pole võimalik rahvale maha müüa.
Mis puutub "folkidesse", siis tõesti võib tunduda, et laulupeorahva kõrval oleme ka folgirahvas ja suvi ongi justkui folkimiseks loodud.
Viljandi, Viru, Võru ja Hiiu folk - kõik need folgipeod on väga erinevad. Kui ühel on rahvast nõnda murdu, et tuleb õppida nautima massi ärakadumist, siis teisel on rohkem ruumi ja privaatsust ning ümberkaudne looduski mängib olulist rolli.
Festivalidel üles astuvad artistid osaliselt kattuvad, sest on lihtsalt nõnda head pärimusmuusikud, kuid nii mõnegi ettevõtmise kavasse liidetakse ka lihtsalt publikumagneteid, kes folkmuusikuiks ei klassifitseeru.
Folk kui pärimusmuusikapidu tähendab ajatut ja sügavat loomet, mis püsib me sees ka siis, kui me sellega kogu aeg ei tegele.
Kui näiteks suhtumine soorollidesse või see, kuidas inimene käsitleb mingeid teemasid, nagu armastus, luule, muusika, võib aja jooksul muutuda, siis folkloor ehk pärimus on midagi sellist, mis püsib ja elab üle ärakeelamise ja ülepopulariseerimise-lörtsimise.
"Folk" kui osa nimest või muusikafestivali nimetus võib devalveeruda, folkloor ise mitte.