Juhtkiri: Matusest ei pääse keegi

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Luik

Tänase Virumaa Teataja tarbijakülg annab ülevaate matustega seonduvast praktilisest poolest Lääne-Virumaal.

Selgub, et kõige tagasihoidlikum traditsiooniline matus läheb maksma vähemalt kümme tuhat krooni.

Arvestades seda, et kaotatud on senine riigipoolne matusetoetus, mis kattis kulud kolme tuhande krooni ulatuses, ajab lähedase inimese matmine vähekindlustatud perekondade eelarve miinusesse.

Kindlasti ei jää keegi matmata. Oma surnuid on maamulda sängitatud nii sõdade ajal, mil igas talus varakult valmis tehtud kirst juba laka peal valmis oli, kui vahetult pärast krooni tulekut, mil paljud olid löödud, et kogutud kirsturaha rahavahetuse käigus tuulde lennanud.

Saame hakkama ka nüüd. Tõsi, küllap on kohalik omavalitsus see paik, kuhu minnakse toetust küsima, kui oma vahenditest napib.
Kuid kindlasti ei tasu valida seda teed, et matuse tarvis võtta laenu, mida on raske ja valus tagasi maksta.

Eestlase jaoks on matused ja peiede pidamine olnud väga tähtis ja väärikas sündmus oma traditsioonidega, mis paikkonniti on erinenud.

Ja kui me oma noortele-lastele matuse- ja leinakombeid selgitame ning edasi anname, siis tavadest kõrgemal on siiski see, mis südames - mälestused lahkunust ning toetus leinajatele.

Kodu ja peret, keda tabanud lähedase kaotus, saab toetada mitmeti: aidates matusega seotud asjaajamistes, pakkudes abi peielauale kehakinnitust valmistades, lihtsalt head sõna lausudes. Olgu siis leinajateks meie naabrid, töökaaslased või sugulased, ärgem jäägem ükskõikseks, vaid märgakem, sest kunagi vajame teiste toetust me ise.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles