Rahvusvahelised rahuvalvemissioonid on eesti relvakandjate hulgas populaarsed. Ühelt poolt erutav elamus ning enda proovilepanek ja ehk ka materiaalne külg. Eriti veel praegu, kõrge tööpuuduse ja palkade kärpimise aegu. Kahjuks üha sagedamini kuuleme, et keegi on hukkunud. Nüüd siis Afganistanis taas kaks meie meest ... Sügav kaastunne hukkunute lähedastele.
Kahjuks kujuneb selline missioon nii mõnelegi osavõtjale traagiliseks. Moslemi partisanid (või bandiidid) rahuvalvajatega ei tseremoonitse. Võõraste relvakandjate pihta avatakse tuli, nende teele pannakse miine. Põnev ja hästitasustatud missioon võib lõppeda ka surma või invaliidsusega.
Meenub üks arvamus, mida Iraagi missiooni ajal meedias esitati: iraaklased tegevat vahet meie ja ameeriklaste vahel. Et ega meie nende vaenlased ei ole. Oh seda püha, eksitavat lihtsameelsust! Mäletan, et Nõukogude ajal ei teadnud isegi Venemaal enamik Eestist mitte midagi. Mõni laiema silmaringiga oli midagi kuulnud Pribaltikast ja Riiast.
Mida siis veel tahta kauge islamimaa kirjaoskamatutelt meestelt, kelle haridus piirdub vaid mõne koraanisalmi, palve ja kohaliku mulla kihutuskõnega, kes sammub püha sõja, džihaadi teed? Selline ei tee vahet ei jänki, inglase ega eestlase vahel. Ühed gjaur'id (uskmatud) kõik!
Ja teisalt. Kas meie enda metsavennadki rahvuste vahet tegi, kui sinimütsid (NKVD väeosade mehed) metsas haarangul olid? Siis oli ükskõik, milline neist vintpüssi sihiku ette jäi. Olgu see siis venelane, ukrainlane, usbekk või aser. Ega Talibani mehedki teisiti mõtle. Nemad võitlevad enda arvates pühas sõjas islami usu, oma maa, rahva ja vabaduse eest.