Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Peeter Järvelaid: Sügisest, kurgedest ja isamaa-armastusest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Peeter Järvelaid. | FOTO: Erakogu

Olen õnnelik linnamees, sest mul on Lääne-Virumaal Naistevälja külas koht, kuhu vahel saan minna. Teeb vaid muret see, et maal olemiseks nii vähe aega jääb.


Maale minnes püüan sellesse ruumi siseneda vaikselt, et mitte segada linde-loomi, kes maja lähedal on harjunud toimetama ja seda piirkonda õigustatult oma koduks peavad.



Meie kaaslaseks on kurepere, kes igal kevadel tuleb meie õuele, et elektriposti otsas asuvas pesas oma pojad üles kasvatada. Kurepere jälgib kõrgelt posti otsast inimeste tegemisi, laskmata end kuigi palju segada nende sagimisest.



Vaatame vahel kurepere askeldamist, püüdes mitte häirida nende pereelu. Nii me siis suve läbi koos tegutseme.



Kureelu tõsiasjad

Meie kured on tublid, enamikul aastail jõuavad nad suvega üles kasvatada ikka kaks poega. Ka sel suvel kasvasid meie õuel suureks kaks toredat noort kurge. Kui lastele varem ikka räägiti, et lapsi toovad kured, siis tänasele internetipõlvkonnale muidugi kurejuttu enam ajada ei saa. Kuid peredel, kel ladusa kooseluga probleeme, tasuks vaadata kurepaari toimetamisi läbi suve, siis saaks ehk nii mõnigi asi selgemaks.



Kureema teab saladust, kuidas kurepapa kogu suve aktiivse tegutsejana püsib, tahtes pidevalt midagi pesasse tuua. Vastus on tegelikult lihtne, sest kuremamma ei jäta oma kaasat kunagi millegi toredaga hakkamasaamise eest hellitamata. Nii seisabki kurepapa sageli pesaäärel, peas mõte, et ehk on aeg juba mõni oksaraag pesasse juurde tuua. Või oli see mõte hoopis nii, et pole ammu enam hellitust saanud ...



Aga mida tahes ta esmalt mõtleb, kurepapa on perekeskne tüüp ja tahab pere heaks kogu aeg midagi teha.



Kuid kurepapal on muidugi pidevalt väike mure, sest eriti suve teisel poolel, kui pesad juba ilusasti üles ehitatud, tulevad need pere mitteleidnud isased ja püüavad pesal olevaid emakurgesid endale naiseks saada. Siis läheb tõsiseks võitluseks, et selgeks teha, kes on siin peremees.



Me võime inimestena olla küll uhked palju üle, mida oskame enam kui kured, kuid kui meil on soovi, võiksime oma igapäevases käitumises ja kurgede käitumises rohkesti sarnast leida ning kindlasti ka seda, mida tasuks meeles pidada.



Kui mõni nädal tagasi jälle maale sain tulla, oli meie kurepere pesalt kadunud, sest noortel kurgedel oli tiivaharjutusteks vaja vist kaugemaid lennuretki.



Naabrimees ütles ka, et kured on selleks aastaks läinud. Eks meenus siis meile mõlemale naabrimehega see koolis õpetatud salmike, et kured läinud, kurjad ilmad.



Imelik salmike, sest paljud inimesed maailmas on tegelikult kadedad, et meil on neli nii ilusat ja omapärast aastaaega. Kuid kui päris aus olla, siis ega see pikk vihmane-lörtsine aeg, kus samas veel nii vähe aega on valge, tervisele just kõige kergem ei ole. Nelja aastaaja omajad ootavad ikka kevadet, mil valgust enam ja ilmad soojaks lähevad.



Õppetund lindudelt

Hiljutisel nädalavahetusel juhtus midagi erilist, mis pani mind kaua sellele mõtlema. Seisime abikaasaga taluõuel, kui kuulsime järsku kurgede häälitsusi. Kolmteist kurge tiirutas aeglaselt meie väikese küla kohal ... Meie mõte sai olla vaid üks, nad näitasid oma poegadele veel kord enne lõunasse lendu kodu, kus nad on üles kasvanud ja kuhu neil kevadel seisab ees teekond tagasi.



Olles teinud need aeglased tiirud koduküla kohal, võtsid kured kindla sihi ja läinud nad olidki, nüüd vist tõesti kevadeni.



Tänapäeval, kui paljud noored lähevad kodust kaugele maailma tööd ja õnne otsima, oleks tore, kui neilgi oleks see kurgede komme, et enne pikale teele minekut vaadatakse korraks kodule, kuhu tahetakse jälle tagasi tulla.



Kurgesid vaadates meenus mulle veel üks lugu, mida kuulsin hiljuti meie kunagise uhkuse - allveelaeva Kalev komandöri Verner Puuranna (1904-1983) pojalt, et kui nad 1944. a pidid perega Eestist lahkuma, oli isa targa mehena Eesti-Läti piiril teinud peatuse ja võtnud peotäie kodumaa mulda põgenikuna kaasa.



Me oleme kure tüüpi inimesed, tahame ikka kaugetelt ja kogu aeg soojadelt maadelt koju tagasi. Nii tahtis ka kapten Verner Puurand Austraalia kuumusest koju, vabasse Eestisse. Paraku saatus talle seda õnne ei kinkinud ja nii oli ainuke, mida ta isamaalt sai viimsele teele kaasa, kunagi kodumaalt ühes võetud kolm väikest peotäit isamaa mulda, mille poeg sellel kaugel maal isale hauda kaasa pani.



Miks ma kurgede loo ja meie mereväeohvitseri loo siin kokku panin? Sest need kured, kellele mina oma koduõuelt lehvitasin, kasvasid üles samas külas, kuhu oli rajanud oma talu Verner Puurand, kelle sünnist selle aasta sügise alguses möödus sada viis aastat.



Isamaa-armastus algab tegelikult lihtsatest lugudest, mida peaksime oma lastele ja lastelastele jutustama ja millele nende tähelepanu juhtima.



Kui noored kured igal sügisel koos vanematega jätavad nii rituaalselt oma koduga hüvasti, siis on ehk ka meile sügis mitte ainult üks huvitav ja toidulauda kattev aastaaeg, vaid uue kevade ootuse algus ...

Tagasi üles