Järgmisel nädalal peetakse üle Eesti raamatukogupäevi, millel tänavu moto "Rahvas algab raamatust".
Juhtkiri: Hingamispaik raamatukogus
16. oktoober 2009, 08:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimene külastab elu jooksul mitmesuguseid raamatukogusid. Üks esimesi on kooliraamatukogu, kuhu algklassiõpilasi õpetaja käekõrval viiakse ja räägitakse, et enne raamatu kättevõtmist tuleb käed puhtaks pesta.
Hiljem leitakse tee sinna ise üles
On raamatukogud, mis saavad omaks hilisemate õpingutega - ülikooli tarbeks tehtud tööd, pikad tunnid või sessi ajal lausa ööd, mis raamatukogus mööduvad, jäävad kogu eluks meelde.
Ning on raamatukogud, mis saadavad inimest siis, kui ta on end sisse seadnud ja kodu loonud - kas ta läheb siis otsima mõnusat õhtust lugemist või tarka raamatut, et millegi valmistamiseks abi saada või midagi õppida.
Iga raamatukogu tähendab ka inimesi, sealseid töötajaid, kellest mõni saab omaseks ja tuttavaks, teine mitte.
Raamatukogud on väiksemates kogukondades üliolulised kooskäimiskohad ja raamatukoguhoidja külarahvale omalaadne pihiema, kelle käest käiakse ikka ja jälle nõu küsimas.
Raamatukogud pole tõesti enam ainult kirjandust täis riiulid, asendamatud rahva mälu hoidjad ega kirjatarkustesse süüvimise paigad, vaid ka kohad, kus saab interneti vahendusel ühenduses olla muu maailmaga.
Kohad, kuhu lapsed võivad tulla pärast koolitunde ja kogeda, et nad on oodatud. Sealsete seinte vahel peetakse elavaid kirjandusõhtuid ja korraldatakse näitusi.
Raamatukogu ootab lugejat ikka, ükskõik mis eas või taustaga ta on, võtab ta kritiseerimata enda rüppe. Inimene hoidku ainult raamatut ja toogu see õigel ajal tagasi, et sellest saaks ka teised rõõmu tunda.