Eelmisel nädalal tõid lennukid Afganistani sõjatandrilt kodumaale üle 300 kaitseväelase. Oma viiendalt missioonilt naasis seersant Toomas Roots.
Kaks tiiba toovad sõduri missioonilt koju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Ma ei oska seletada, mis mind sinna ohtlikku piirkonda kutsub. Küllap see, et elukutselise sõdurina tundub mulle, et pean olema seal, kus käib sõjategevus. Et seal on minu oskustest ja teadmistest rohkem kasu," rääkis Toomas Roots.
Afganistani kõrbeliival kokku peaaegu kaks aastat veetnud Toomas Rootsu tõdemusel pole olukord seal eriti palju muutunud: ikka pole võimalik aru saada, keda võib usaldada ja keda mitte, kus on ohutu liikuda ning millise künka tagant võib tulla surmav lask.
Ikka veel piidlevad missioonisõdureid näljased lapsed, kellele mehed annavad enda pakkidest maiustusi, ja riigis valitseb vaesus.
Ei ole okupandid
Eesti uudisteportaalide kommentaarides nimetatakse Eesti sõdureid pahatihti okupantideks või hoopiski mõrtsukateks.
"Ma tunneksin ennast tõelise mõrtsukana siis, kui Eesti ei osaleks Afganistani missioonil," ütles seersant Roots.
Just Afganistanis asuvad narkootikumide ja neist tingitud surmade juured. "Taliibidega võideldes võitlen mina selle eest, et Eestis ei tuleks tänaval keegi minu laste juurde ja ei pakuks neile narkootikume," rõhutas seersant Roots.
Kodus ootasid meest pikisilmi naine ja kaks poega: aastane Tom-Erik ja kümnene Erki.
On väga raske ette kujutada, mida peavad päevast päeva üle elama missioonil olevate meeste ja naiste sugulased, pereliikmed - missiooniülesanded on pahatihti salastatud, ühendust saab sõduritega nii, kuidas juhtub.
Kuid Mari-Liis Roots, kes ootas oma meest missioonilt juba neljandat korda, püüdis mitte üle muretseda - ta oli kindel, et Toomas tuleb tagasi. Sest Toomas on inimene, kelle lubadustes ei ole tulnud naisel kahelda.
"Igal ootajal on raske - kodutöid on korraga kaks korda rohkem ja muretsemist palju. Kuid ma usun seda, et igaühel on oma saatus ja elus läheb kõik nii, nagu minema peab. Toomas ütles mulle, et tal on kaks tiiba, mis aitavad tal ellu jääda, ja sellesse uskumine teeb ootamise kergemaks," rääkis Mari-Liis Roots.
Kahtlemata ootavad perega kohtumist ka kaitseväelased.
"Peamised, kelle pärast Afganistanis olles muretsesin, olid minu lähedased - kas kodus on kõik korras, kas lapsed on terved, kas keegi tuleb naisele appi, kui ta millegagi üksinda hakkama ei saa," kõneles Toomas.
Õnneks on baasis loodud kõik tingimused, et lähedastega ühendust pidada.
Mesikäpa kommide toel
Kord kuus on võimalik ka kuni kahekiloseid pakke saata. Pakke, mille sisu - vaakuumpakendis leib, suitsuvorst, küüslaugupekk ja šokolaadikommid - leevendab vähemalt ajutiselt koduigatsust.
"Need uued kommipaberid, mille ümber on olnud palju vingumist, on väga head - kogu šokolaad ei valgu laiali," lausus Mari-Liis, kelle mees naljaga pooleks tunnistas, et ilma Mesikäpa kommideta poleks ta hakkama saanud.
"Me rääkisime üsnagi palju, kirjutasime teineteisele kirju, saatsin mehele pilte lastest. Need hetked, mis me virtuaalselt koos veetsime, andsid ka panuse sellesse, et see pool aastat, mil ta ära oli, ei tundunud nii raske üle elada," lisas Mari-Liis.
Kord aga juhtus, et Mari-Liis ei saanud Toomasega ühendust. Ootamatult, sest tavaliselt andis mees internetivestlustes vihje, millal võiks uuesti "kokku saada".
Naine teadis, et kaitsevägi on loonud ööpäevaringse infotelefoni, kust missioonil olevate sõdurite lähedased peaksid vajalikku informatsiooni saama.
"Proovisin sinna helistada, kuid konkreetset vastust ma sealt ei saanud. Õnneks pole ma inimene, kes paanikat külvab või hakkab spekuleerima selle üle, mis võis juhtuda, kuid kuidas võisid sellisele infopuudusele reageerida teiste meeste omaksed?"
Kui rääkida toetusprogrammist, mida ootajatele pakutakse, on see Mari-Liis Rootsu hinnangul väga puudulik. "See on olemas, kuid informatsioon, mida meile jagatakse, on väga lünklik, kaootiline."
Rootsude sõnul tundub, et sõduriõnn, mida vajab iga kaitseväelane Afganistanis, kulub märjaks ära ka igale Eesti elanikule - sest ka siin, riigis, kus sõjategevust ei toimu, ei ole garanteeritud, et need, kes hommikul tööle läksid, õhtul elusana tagasi tulevad.
"Kui Toomas tuli missioonilt tagasi, sõitsime Tallinnast koju ja vastu tuli terve rida autosid. Üks hull tegi möödasõitu ja Toomas sai väga napilt pidama. Minul jooksis terve elu silmade ees."
Kindlasti on Afganistanist naasnud meestel olnud kümneid, isegi ehk sadu hetki, mil kogu elu silmade eest läbi jooksnud, kuid teadmine, et neid oodatakse ja toetatakse, on aidanud sõdureil koju tagasi tulla.