Ühel õhtul lugesin raamatuid. Kokaraamatuid. Täpsemalt Anni Arro Sepamaa talu köögis valmistatud roogade retsepte.
Repliik: Kokaraamat kui isiklik juturaamat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende raamatute kõva pluss, vähemalt minu jaoks, on see, et need pole lihtsalt rodu ilusate piltidega retsepte, milles kuuma pliidi ääres näpuga järge vedades on õnnestunud kõhutäis tagatud, vaid pea igaühega on seotud mingi lugu.
Kõvasti on lisatud emotsiooni ja isikupära ning antud edasi hõngu, mis heljub nii Sepamaa köögis, seal kokku saavate inimeste kui peedipeenarde ja rosmariinipottide kohal. Ja see mõjub lugejale üsna helgelt ja inspireerivalt.
Paljudes köökides on kaustikud või arvutites kaustad, kuhu üles kirjutatud enda jaoks tähtsad ja põnevad retseptid.
Paljudes peredes on roogasid, mille tegemise saladusi antud emalt tütrele ja ka isalt pojale.
Paljude n-ö oma pere firmaroogadega on seotud mõni naljakas lugu või südamlik mälestus, miks mitte panna need lood koos nippidega kirja ning kinkida lähedastele.