Rakvere jatsukohvikus toimus ajalooline sündmus (11.12.2009). Koos Villu Veski bändiga esines ülikõva bassimees N'Dioba Senegalist, tulevikus võimalik tipptegija.
Mees, mitu sõrme sul on?!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kontsert algab. Pea juhuslikultki. Hea, et kohale jõuti. Soome laevast kiputi maha jääma, teed olid libedad. Aga Rakvere jatsurahvas on kohal, teatrikohvik kuulajaid täis. On nende seas noori ja vanu, pakse ja peenikesi, väärikaid ja väljapeetuid, kes pudeli Metaxat lauda tellivad, karvaseid ja sulelisi, kes kraanivett ja rohelist teed lürbivad.
Ühes asjas on publik siin ühtemoodi. Nad teavad sama, mida teadis Kurt Vonnegut. Kes ühes oma raamatus küsis, et mihuke kingitus Ameerika rahva poolt on laias ilmas kõige armastatum. Ja vastas ise, et selleks on afroameerika jats ja selle tuletised. Ja küsis uuesti, et "mis on jats?". Ning teatas: "See on kõrgema taseme turvaseks."
Esimene lugu kulub sisseelamise ja publiku kuulatamise peale, aga siis läheb lahti. On tunda, et trummid-klahvid jäävad täna vähe tagaplaanile. Rütmimees Tanel Ruben hoiab kätt täpselt bändi pulsil ja määrab biidi ning jätab ruumi soolodele. Õhtu üllatusesineja Lätist Raimonds Macats intoneerib ja vahetab tämbreid isuga.
Umbes nagu inimene ütleks: "Mina lähen täna poodi." Ja siis: "Mina LÄHEN täna poodi." Ja siis, et mina lähen täna POODI, ja paneb seejärel pika ja palava soolo: "Mina lähen tänanana poodidoodi." Ja nii edasi ja nii tagasi. Bänd hakkab tasapisi kihisema kui korgi alt valla pääsenud šampanja, publik ka.
Aga jah. Kaks peategijat on täna valge põhjamaine šamaan oma kõverate torudega ja must lõbus võlur, kes naeratades oma kõhu peal keeli patsutab ja sikutab. Villu Veski ja N'Dioba. Nii silma kui kõrva haakub, kuis Veski soolod tiirlevad ja keerlevad nagu käsikivid. Ae-ga-mi-si. Ikka-jälle samasse kohta tagasi jõudes. Punkti, kus kõik kordub ja siis uueks saab.
Ja tema kõrval gruuvib* N'Dioba. Kelle bassiakordid moodustavad peene tikandi, esialgu nagu juhuslikugi, ja siis korraga sünnib sealt mustrimeloodia.
See koostöö, sõbrad lugejad, on võrratu.
Üks küsimus ja mitu tarka vastust
Intervjuu toimub vaheajal, kui muusikutel jutumahlad juba liikumas. Alustame vestlust loomulikult kõige eksootilisema külalisega - N'Diobaga.
Andry Ervald (AE): Mu esimene küsimus on vist väga loll. Aga ma ikka küsiksin selle ära.
N'Dioba (N): (N'Dioba naeratab julgustavalt, ülejäänud bänd ootab valvsalt.)
AE: Kui ma trummimängijat vaatan, tajun distantsi tema ja ta trummide vahel, teatav vahemaa eraldab ka klahvpillimängijat ja tema instrumenti. Saksiga oleks nagu teised lood, saksofon nagu kasvaks mängija seest välja, justkui hingepikendus. Ja teie bassimängu vaadates, kas mu sisetunne on õige, kui ma tahaksin väita, et basskitarr on teile nagu kehaosa? (Murelikult.) On see väga loll küsimus?
N: Jah, see on nii.
AE: Ma olen nii loll.
N: Ei. Ei-ei-ei.
Tuleb välja, et N'Dioba esimene vastus kõlas ikka basskitarri kohta, ah, kergendus!
N: (Naerab.) Jah, see on mu seltsimees. Mu satelliit.
AE: On ta mees- või naissoost? ("He or she?" N'Dioba on siiani rääkinud kitarrist "it".)
N: Naissoost. (Vastus on kiire ja kindel.)
AE: On tal ka oma nimi, nagu inimesel?
N: Ta on mulle armas küll, aga nime tal pole, sellist erilist. See on Fenderi jatsubass, Marcus Milleri signatuuriga! (Basskitarride seas väga kõva sõna!)
AE: Millal oma kullakesega kohtusite?
N: Aastal 2000.
AE: Ja olete siiani üksteisele truud?
N: (Naerab.) Siin kontserdil on mul tema kaasas.
AE: Te kindlasti teate kuulsat USA kirjanikku Toni Morrisoni. Nobeli preemia laureaat, esimene must naine, kes sai kirjandus-Nobeli, feminist?
N: Kes? Toni ...? Ei, ei tea teda.
AE: Ta on nii kuulus. Isegi eesti keeles on tal kaks raamatut välja antud. (Võtab raamatud välja, näitab.) Ühel nimeks muide "Džäss".
N: (Õnnetult.) Ei tea.
AE: Kama kolm. TM on väitnud, et must inimene koosneb kolmest kolmandikust. Pealispinnal on haridus, ühiskond, see, mis õpetatud ja õpitud. Sügavamal on religioon. Kõik need laulud Jeesusest. Ja kõige all, keskmes, on Aafrika ürgne teadmine, nõiausk. On see jutt õige?
N: Jah, nii see võib olla.
AE: Millises vahekorras teis need kolm komponenti on?
N: (Siiralt.) Ma ei tea. Muusikat ma õppinud ei ole. Ma hakkasin ise pilli mängima. Proovisin algul lihtsamaid pille. Ja nii ta läks.
AE: Vapustav. Selline tase. Ausalt vapustav.
N: (Muheleb - nagu häbelik väike poiss, kes on ootamatult kiita saanud, ja seepeale palub siinkirjutaja luba küsida sama asja teiste bändimeeste käest. Esimesena Villu Veskilt. Tema vastus on pikk ja põhjalik.)
Kokkuvõttena: muusikalist haridust N'Diobal ei ole, ta on looduslaps. Ja sedapidi on suurim osa temast see Aafrika juurikas, müstiline, meie jaoks eksootiline, mille me ammuilma unustanud oleme, mis siis, et ise kõik sealtsamast Aafrikast pärit oleme. Veski räägib veel vahepeal loo, kuidas ta esimest korda N'Diobaga mängima sattus. Kusagil jam session'il. Saksimängija, nagu ikka, seisab laval esireas, ülejäänud torud ja rütmigrupp ja taustavokaal tema taga.
"Korraga tundsin, hea kindel tunne on mängida," lausub Veski, ta näole ilmub hetkeks toonane üllatunud ilme. "Piilusin selja taha, vaatasin, laval on uus bassimees - N´Dioba."
