Kui Rakvere ametikooli arendusosakonna töötaja rääkis praktikast välismaal, tahtsin väga minna, kuid mul oli probleeme hinnetega. Võtsin end kokku ja viimasel hetkel sain kõik korda - see oli pingutust väärt.
Ilma vilistamata kokaks ei saagi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik tahtsid väga minna Itaaliasse, kes ei tahaks, aga mina olin nõus ka Taaniga, sest ükskõik kuhu välismaale saamine on juba suur panus tulevikku ja plusspunkt CV-s.
Enne Taani sõitmist pidin igal esmaspäeval käima ettevalmistustundides, kus räägiti riskidest, ohtudest jne. Mul vedas, et ei olnud vaja uut keelt tuupida, sest läksin riiki, kus saab inglise keelega hakkama.
Käisin inglise keele lisakursusel, millest oli hiljem palju kasu, kuigi mõne asja pidin Taanis ka käte ja jalgadega selgeks tegema, nagu meilegi rahvusvahelist viipekeelt kasutades mõnel korral tehti.
Eelmise aasta 9. oktoobril vahetasin raha, tegin telefonikõned rahvusvaheliseks, eelnevalt oli juba tellitud Euroopa ravikindlustuskaart. Oli hea tunne, et oodatu on kätte jõudnud.
Läksin koju, pakkisin kohvri, tegin nimekirja vajalikest asjadest ja kordasin mitu korda üle, mis mul olemas on - see oli esimene märk pabinast.
11. oktoobri hommikul sõitsin Rakverre ja sealt läksime edasi koos Kerlyga, kes on minu paralleelklassiõde. Temaga koos seisis mul ees elu esimene lennureis. Kui saime lennujaamas check-in'ist läbi, olime pabinas.
Püüdsime säilitada rahu ja leidsime koha, kust läheb lennuk. Seda hakati muidugi meie, esmalendajate nina all parandama, mistõttu lend hilines ja meie südamed põksusid veelgi kiiremini. Eks esimene kord ole alati natuke hirmutav ja kõhe.
Sellest hetkest, kui lennukist maha astusin, sain eesti keeles silmast silma rääkida ainult Kerlyga. Ja siis jõudis täielikult kohale: olen võõral maal ja pean ise hakkama saama.
Vastu tuli meile sõbralik kontaktisik Henning Thorsen, kes sõidutas meid Viborgisse, linna, kus järgmise kuu veetsime.
Viborgi tehnikagümnaasiumi ühikas ei olnud küll tunnet, et elad ühiselamus. Nii tuba kui kogu maja olid väga ilusad ja mugavad: oli lift, jõusaal, puhkenurgad telekaga, joogi- ja näksiautomaadid, sai mängida piljardit, lauajalgpalli ja pinksi. Samuti saime kolm korda päevas süüa.
Pärast kohvri ärapanekut läksimegi sööma, et kontaktisikuga rääkida. Tellitud toidul oli menüüs märge "spicy" (vürtsikas - toim.). Mulle meeldib natuke vürtsikas, kuid see oli liig: lihal oli poolesentimeetrine kiht vürtse ja tšillit, aga sõin kõik viisakusest ära, mis sest, et ka päev hiljem ei tundnud eriti maitset. See-eest oli väga huvitav ja kuum kogemus.
Järgmisel päeval läksime kooli kööki. Meid vaadati imelike pilkudega, sest kandsime Kerlyga ainukestena köögis mütsi. Taanlased olid õnnelikud, sest nemad ei pidanud ei mütsi kandma, ehteid ära võtma ega juukseid kinni panema.
Esimesel nädalal tegime kooliõpilastele süüa. Meid kiideti, kui hakkasime kohalike noortega läbi saama, sest toit oli väga hea. Söögid olid kõik vürtsikamad ning kokad ütlesid, et taanlastele meeldivad pipar, karri, sool ja tšilli.
Nädala keskel paluti meil teha eestipärast kartulisalatit. Töötajad kiitsid ja kiitsid need õpilased, kes julgesid maitsta. Enamik ei maitsnud, ikkagi võõras asi.
Siis viidi mind Golf Hotel Viborgi restorani Braenderigaarden. Seal oli vaja toitu teha nii hotelli klientidele kui muudele külalistele ning samale restoranile kuuluvale toitlustuskohale. Sain aru, et taanlased on väga sõbralikud ja nad võtavad energilise ja elurõõmsa inimese kiirelt omaks.
Sealne söögitegemine muutis mu senist arvamust kokkamisest. Taanlased tegid naeratades ja nalja visates lõdva randmega valmis hämmastavalt isuäratavad praed, ma lihtsalt ei uskunud seda.
Nad korrutasid pidevalt, et väga tähtis on kogu aeg vilistada, tantsida ja laulda - muidu kokaks ei saagi. Eks ma natuke siis tantsisin ja vilistasin, aga päris laulma ei hakanud.
