Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hannes Rumm: Kodu läheb, võlaorjus jääb?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hannes Rumm. | FOTO: .

Viimastel kuudel on lehti lugedes alatihti meel mõru, sest üha rohkem kirjutatakse lugusid peredest, kes on töö kaotamise tõttu jäänud oma eluasemelaenude tagasimaksmisega hätta.


Näiteks üksikema ostis paar aastat tagasi miljoni krooni eest Mustamäele ka­hetoalise korteri. Masu võttis naiselt töö ning ko­he kaotas pere ka kodu, sest pank pani nen­de korteri sundmüüki.

Mis kõi­ge hullem - korteri hind oli va­hepeal kõvasti kukkunud ning sundmüügist saa­dud raha võlasummat ei katnud. Õnnetule nai­sele jääb pikaks ajaks kaela võla­koorem kodu eest, mida tal enam ei ole.

Praegu ei saa riik selliste pe­re­de kaitseks midagi ette võtta. Sa­mas on meil eluasemelaenu võt­nud üle 130 000 pere, kel­lest li­gi 6000-l on raskusi võlgade ta­su­misega. See pole ka ime - töö­puudus on saavutanud taasiseseisvunud Eestis kõigi aegade kõrgeima taseme.

Nii täbaras olukorras ei saa riik istuda käed rüpes ja jätta ras­kustesse sattunud inimesed sõl­tuvusse pankade käitumisest.

Teisalt mäletan ma hästi, mis toi­mus, kui aastapäevad tagasi tuli rahandus­minister Ivari Padar välja ideega toetada riiklike taga­ti­stega eluasemelaenu võtnud pe­rede maksepuhkust. Siis paras­ta­ti online-kommentaarides: ise olid loll, kui laenu võtsid!

Rumal parastamine

Niisugune suhtumine on julm ning rumal. Julm hätta sattunud pere suhtes, rumal terve Ees­ti jaoks. Kui me lepime sellega, et tuhanded pered kaotavad ma­su tõttu töö ja kodu, kuid jää­vad laenu edasi maksma, siis tähendab see mitte ainult nende pe­rede üleöö vaesumist, vaid sotsiaalseid probleeme pik­ka­deks aastateks kogu riigile.

Olukorra leevendamiseks töö­tab riigikogu õiguskomisjoni juu­res võlakaitseseaduse töörühm, mis otsib lahendusi nii aju­tiselt makseraskustesse sattu­nu­te kui lootusetute võlgnike jaoks.

Tavaliselt on eluasemelae­nud võetud 25-30 aastaks. Kui sellesse aega satub taasiseseisvu­nud Eesti rängim majanduskriis, siis on loomulik, et töö kao­ta­nud hea töötaja puhul on tegu aju­tiste makseraskustega. 30 aas­ta perspektiivis me ju teame, et vananeva elanikkonnaga Eesti üha suurimaks probleemiks ei ole mitte tööpuudus, vaid hoopis töökäte vähesus.

Sotsiaaldemokraatide hinnangul kohtleb Eesti riik praegu täiesti ebavõrdselt ettevõtteid ja ini­mesi. Kui ettevõte satub pank­rotiohtu, võib ta saneerimis­me­net­luse abil saada lisaaega oma töö ümberkorraldamiseks ja võlgade ajatamiseks.

Sellisele ettevõttele uue võimaluse and­mine jaluletõusmiseks toimub kohtu abil ning seaduse alusel.

Samasugust kohtu kaitset ja abi oma võlgade ajatamiseks va­ja­vad ka laenu võt­nud üksik­isikud.

Valmiva võ­la­kait­se­sea­du­se esi­mese eel­nõu ko­haselt an­nab riik ajutistesse ras­kustesse sat­tunud võlgnikele võimaluse pöör­duda kohtu poole avalduse­ga võlgade ülevaatamiseks ja ajatamiseks.

Võlgade ümberkujundamise ajal kaitseb seadus peret sellega, et pangal pole õigust inimesi kodust välja tõsta ning seda sundmüüki panna.

Kuna uus seadus on tekitanud hätta sattunud inimestes vä­ga suuri ootusi, peab hoiatama, et see ei saa lahendada kõiki mure­sid. Riik ei saa kõigi võlg­nike lae­ne korstnasse kirjutada ega pääs­ta neid, kelle laenud on lootusetult suured.

Vaja ausat seadust


Väga oluline on ka võlakaitseseaduse kvaliteet. Uus seadus peab tagama hädaliste tegeliku, mitte ainult näilise kaitse võima­luse.

Näiteks ettevõtete saneeri­mi­se puhul said koh­tud aastaga 86 saneerimistaotlust, kuid käi­ku läks neist vaid viis. Rii­gi­ko­gul ei ole õigust narrida ini­me­si seaduse­ga, mille alusel tu­han­ded võlgnikud pöörduvad koh­tusse, kuid eri­nevatel põhjus­tel on nendest abipalvetest võimalik rahul­dada ainult 5-10%.

Lootusetute laenude puhul - näiteks juhul, kui võlasumma ulatub 4-5 miljoni kroonini ning kohtu hinnangul pole perel lootustki seda isegi väga pika aja väl­tel tööga tagasi teenida - tasub senisest rohkem kasutada ük­sikisiku pankrotti.

Sõna "pank­rot" kõlab ehmatavalt ja seetõttu esitati mullu kõigest 167 üksikisiku pankrotiavaldust.

Samas annab pankrot võima­luse vabaneda pikast võlaorjusest ja tulla tagasi tavaellu. Praegune pankrotiperiood on määra­tud viie aasta pikku­sena, mille vältel peab võlgnik kõi­gist oma sis­setulekutest pärast elatusmiini­mumi mahaarves­tamist loovuta­ma 75-85%.

Nii karm süsteem ajendab lootusetuid võlgnikke kas pankrotti minekut meeleheit­likult vältima või oma sissetulekuid varjama.

Sotsiaaldemokraadid soovivad pankrotiperioodi lühendada ning anda kohtule võimalus ra­kendada pankrotiaega paindlikult.

Kui näiteks kohus otsustab, et konkreetse pere puhul on pankrotiaeg kolm aastat ja võlgnik tasub võlausaldajatele sel ajal ausalt 75% oma sissetuleku­test, siis kustub kolme aasta möö­dudes tema võlg.

Elus kehtib mõnikord põhimõte - parem õudne lõpp kui lõputu õudus.

Tagasi üles