Veneverre kadunud merevaigutuba

Põline virulane Valdeko Müllerbeck kaitseb visalt oma teooriat kuulsa merevaigutoa saatusest. Foto: Andres Pulver

Ilistvere küla lähedal üksikus metsatalus elav Valdeko Müllerbeck on veendunud, et Teises maailmasõjas saladuslikult kaduma läinud merevaigutuba on maetud Veneverre.

Metsatalus pensionipõlve pidav ja mesilasi kasvatav Valdeko Müllerbeck asetab end laua äärde istuma ja jutustab loo merevaigutoa Veneverre sattumisest, tuginedes nõukogude-aegsele ajaleheartiklile, mida tal aga nüüd paraku enam leida pole õnnestunud.

Müllerbeck töötas pikka aega omaaegses Kohtla-Järve rajoonis ja aastate eest sattus ta lehest lugema järjejuttu merevaigutoa röövimisest. “Eks see vist kohalikus rajoonilehes oli,” arvab ta.

Puha tuttavad inimesed

Enda üllatuseks leidis Valdeko Müllerbeck, et suur osa järjeloo sündmustikust ja tegelastest olid tema jaoks tuttavad ja tõid meelde sõjapäevad. Artiklis olevat sündmuste toimumispaigast väga vähe juttu olnud, aga niipalju siiski, et tegevus toimus kusagil Iisaku lähedal. “Aga kaugel see Iisaku Veneverest ikka on,” näitas Müllerbeck käega metsa poole. “Paarkümmend kilomeetrit ehk linnulennul.”

1943. aastal, mil leheloo tegevus toimus, oli Valdeko Müllerbeck 16-aastane ja töötas Venevere koorejaamas. “Üks sakslaste kompanii tuli Veneveresse ja üks maja, kus nad end sisse seadsid, oli koorejaam,” meenutas Müllerbeck.

See kompanii oli aga äravahetamiseni sarnane sakslaste rühmaga, millest leheloos juttu oli. “Kompanii ülem oli arstist hauptmann, keda kõik doktoriks kutsusid, lisaks oli veel üks doktor, kes aga kogu aeg erariietes oli,” rääkis mees.

Kompaniiga oli kaasas venelannast lõbutüdruk Katja, üks sakslane oli mustkunstnikuna osav läbiotsija, samal ajal tuli külla sakslastega pidevalt suhtlev venelasest sõjapõgenik, loetles Müllerbeck loo tegelaskujusid. “Täpselt nagu Veneveres,” kinnitas ta.

Ühel õhtul avastas Valdeko Müllerbeck, et kuur on tühi ja selle põrand liivani paljaks kaevatud. Üks mees pidavat mäletama, et mingil ajal oli kuuri põhja betoonist kast valatud. “Ma pean ta üles otsima ja järele küsima, tema vend ei teadnud asjast midagi,” rääkis vana mees.

Koorejaama oli pidevalt relvastatud valve all ja üpris sageli ei lastud seal töötavat Valdeko Müllerbecki koorejaamale ligigi. “Ega näinudki, mis nad seal teevad, sest kõrge plank oli ees,” kurtis mees praegu, uudishimu prilliklaaside taga välgatamas.

Ühe kasti Veneveresse toomist õnnestus Müllerbeckil siiski ka ise pealt näha. “Öösel reega toodi, selline paari meetri pikkune ja suhteliselt kitsas kast oli, aga tõsteti päris mitme mehega,” tähendas ta.

Kui sakslased 1944. aasta mais Veneverest ära läksid, käis Müllerbeck kuuri uksest sisse piilumas, aga see nägi välja nagu puukuur ikka, mingist kaevamisest polnud jälgegi.

Tollal ei osanud noor poiss midagi kahtlustada. Praeguseks on merevaigutuba aga muutunud 77-aastase Valdeko Müllerbecki kinnisideeks.

Vana mees on järjekindel

Nõukogudeaegse ajaleheloo lõpus oli üleskutse, et inimesed, kellele selles loos midagi tuttavat tundub, pöörduksid KGB-sse. Valdeko Müllerbeck läkski. Ta kuulati ära ja kästi külarahva seast uurida, kas keegi oskab sakslaste nimesid öelda. Mõne nime Müllerbeck saigi, aga tänaseks on need meelest läinud.

Tänavu pöördus ta kaitsepolitseisse, kust tal soovitati peidetud varandus üles kaevata.

Ainulaadse merevaigutoa sai tsaar Peeter I kingiks Preisi kuningalt Friedrich Wilhelm I-lt 1716. aastal. Kuulus kunstiteos ehtis Katariina paleed Tsarskoje Selos, Teise maailmasõja ajal monteerisid Saksa sõdurid selle lahti ja viisid läände. Sõjamöllus läks merevaigutuba kaduma ja selle asukohast on teada vaid oletusi.

Viimane dokument, mis on merevaigutoa kohta säilinud, kannab 1945. aasta 15. jaanuari kuupäeva. Üldiselt peetakse merevaigutoa viimaseks teadaolevaks asukohaks Königsbergi ehk praegust Kaliningradi. Edasi jäljed kaovad.

“Eks osa oligi Königsbergis, aga need mehed, kes merevaigutoa ära viisid, tõid selle Veneveresse ja matsid maha,” on Müllerbeck kindel kui kalju. “Kõik oli täpselt nii, nagu lehes seisis.”

Küarahvas Müllerbecki lugu ei usu ja keegi pole tänaseni labidat maasse löönud.