Viimased kuud on olnud nii Toompeal kui ka all-linnas äärmiselt pinevad. Raske on näpuga näidata, kust see kõik alguse sai, kuid tundub, et juhtunu on pikemaajalise käärimise tulemus.
Vikerkaare lõpust kullapotti ei leia
Res Publica, kes tuli platsi puhtaks lööma ja näitama, kuidas rahvast valitseda, ei eristu praegu enam millegi poolest teistest erakondadest, kui välja arvata poliitiline kogenematus ja suutmatus olukorda valitseda. Kiirelt kukkunud Res Publica toetusprotsent ei luba jällegi reformierakonnal säärase musta lambaga ühes koalitsioonis jätkata ja ilmselt käitub rahvaliit sarnaselt.
Vikerkaare ohud
Isamaaliit on välja pakkunud paremjõudude koalitsiooni ja kahinaid on olnud mitmesugustest sobingutest, kus reformierakond või rahvaliit on välja vahetatud. Üks tõenäolisemaid lahendeid praegusele olukorrale on siiski niinimetatud vikerkaarekoalitsioon, kuhu kuuluksid reformierakond, rahvaliit, isamaaliit, sotsiaaldemokraadid ja sotsiaalliberaalide saadikurühm ja seekaudu moodustuks Riigikogus 54-hääleline enamus ning opositsiooni jääks Res Publica ja keskerakond.
Paraku ei tohi unustada, et vikerkaarekoalitsioon toob endaga kaasa mitmesuguseid ohtusid. Reformierakonna, kelle peamised eesmärgid on vanemapalga juurutamine ja tulumaksureformi jätkamine, koostöö sotsiaaldemokraatidega ei pruugi kõige sujuvam olla, arvestades asjaolu, et viimased on nendele initsiatiividele algusest peale vastu töötanud.
Selle seltskonna potentsiaalseim tülitekitaja ongi tõenäoliselt sotsiaaldemokraatlik erakond, kelle vaated vastanduvad suuresti parempoolsetele reformierakonnale, rahvaliidule ja isamaaliidule. Ka sotsiaalliberaalid ei paista Padari paduvasakpoolsusest eriti vaimustuses olevat ning hoiavad pigem reformierakonna poole.
Europarlamendi valimiste tulemused andsid märku usaldamatusest valitsuse suhtes ning SDE sai poole Eesti kohtadest. Tõsi, seda küll tänu Toomas Hendrik Ilvese suurele häältehulgale. Ent siiski annab säärane mandaat erakonnale julgust vastu seista vikerkaarekoalitsiooni suurimale partnerile, reformierakonnale, ja läbi suruda enda valimislubadusi.
Tugevat ei tule
Tartu ülikooli politoloogia osakonna juhataja Rein Toomla tõi välja ühe paradoksi, mis võib osutuda sellele koalitsioonile saatuslikuks. Juhul, kui sotsiaalliberaalid pääsevad valitsusse, mis on osaks asjade loomulikust kulgemisest, saavad nende asendusliikmeteks Riigikogus keskerakondlased ja kui neid koguneb saali suisa neli, siis avaneb võimalus valitsusele taas umbusaldust avaldada ja moodustada koalitsioon Res Publica-keskerakond.
Praeguse olukorra teeb eriti traagiliseks asjaolu, et nii- ja naapidi liites ja lahutades ei saa tugevat koalitsioonivalitsust kuidagi kokku moel, et ühte ei peaks heitma ideoloogiliselt teineteisest vägagi kaugel asuvad või omavahel juba ammu tülli pööranud erakonnad. Samas ei ole ka keegi hetkel eriti vaimustuses erakorralistest valimistest, mis minu arvates võiksid mõningast kasu tuua.
Uute Riigikogu valimiste tulemusena oleks iga erakonna esindatus parlamendis vastav selle toetusele ühiskonnas. Riigikogus kõige enam esindatud erakonna toetusprotsent jääb praegu pelgalt valimiskünnisele. Pilt on proportsioonist väljas ja on vaja head meistrit, kes selles segaduses suudaks kokku panna jätkusuutliku valitsuse, mis tugeva ühisrindena oleks võimeline teostama Eesti riigi arenguks vajalikku poliitikat, takerdumata rivaalitsemisse. Praegu on põnevad ajad, millest noor riik saab palju õppida.
Joel Hirv, Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete ring