Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ohepalu rabaserva elanikud kuulavad rändlindude hüüdu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ahto, Õnnela ja Kadi Neidek võtavad popsitares vett vanast kooguga kaevust. Siia pole elektrit sisse pandudki. | FOTO: Margus Ott

Ohepalu külas Linnumäe loodustalu pidavad Õnnela ja Ahto Neidek viivad oma külalised popsitarre, et meelde tuletada, kuidas kunagi Eestimaal elati ja osati vahel ka õnnelik olla.

Neidekite pere, keda lastega kokku kuus, on suured optimistid. Elurõõm paistab välja ka pere vanima tütre 16-aastase Kadi silmist, kes lubab: “Mina ei lähe siit kohe kindlasti mujale.” “Aga mis sa kavatsed siin tegema hakata?” “Teenindajaid on ju vaja, kui külalistemaja valmis saab,” arvab Kadi. Ka Joonast (15), Annit (13) ja Maarja-Liisi (11) tõmbab rohkem maale.

Ohepalu on Kadrina valla ääreküla, asub Kuusalu valla piiri lähedal. Loodus on siin kauges kandis inimese kõige suurem sõber ja vahel ka vaenlane. Mõne sammu kaugusel rabas märkab matkaja kandilisi korrapärase kujuga laukaid. Need on omaaegsed turbavõtukohad.

Ohepalu võlud

Raba algab päris loodustalu eaka popsionni tagant. Ühel aastal varastas karu mett. Oli kaval, vedas mesipuu maja taha kraavi, istus vette ja hakkas alles siis seda lammutama. Karul olevat tagumik kõige õrnem koht. Kuskil rabasügavuses elutseb Eestis haruldane must toonekurg. Pilk taeva alla ning hinge võib tungida nukrus: otse taluõuest lendavad üle lugematud rändlindude parved. Mõned neist maanduvad raba keskel asuvale järvele. 67-hektarise pindalaga Ohepalu suurjärv on Lääne-Virumaa suurim.

Õnnela ja Ahto Neidek on pärit Tapalt, seal elavad nende mõlema emad praegugi. Ja kõik neli last käivad Tapal koolis.

Ahto õppis põllumajandusülikoolis ja tuli tööle tollasesse L. Pärna kolhoosi. Elati aga juba talus. “Pidasime siis broilereid, põllumajandus oli tollal hea bisnis,” meenutab Ahto. Eesti riigis algas aga üleminekuaeg, hakati tagasi andma maid, kolhoosid kadusid. Ahto Neidek sai tagasi vanaisa talumaad: koos metsa ja heinamaaga 100 hektari ringis. Peeti lehmi, sigu.

Tihti käidi Kohtla-Järve turul liha ja Tallinnas Lasnamäel toorpiima müümas. Kaasa võeti mitme talu piim. Aga kogu see äri muutus üsna pea mõttetuks. Vaja oleks läinud külmikautot. “Ja rahakott poleks välja kannatanud, sest igasugused proovid on kallid ja neid tulnuks tihti teha,” arvab turismitalu peremees takkajärele. Aga natuke kahetseb ka: “Need, kes oma taluga kehvad ajad üle elasid, on praegu mäel.”

Ahto Neidek töötab turismitalu pidamise kõrval ka Tapal päästeametis. Tööst vabal ajal juhatab raba- ja kanuuretki. Kanuudega viiakse külalisi sõitma Valgejõele. “Tegelikult on kõige targem retkejuht Kadi, tema tunneb jõge kõige paremini.” Enamasti viib perema Õnnela jõel sõitjatele ka sooja supi.

Eelmine suvi oli Linnumäel tegus: käis palju külaliste rühmi ja muidu huvilisi. Mõnda peret võlub just popsitare, kus ka mõned magamisasemed. Just vaikuse otsijad hindavad sellise vana tare hõngu, kus pole elektritki. “Eriti talvel on siin romantiline, paneme õues küünlad põlema, lumi sätendab. Tuba on soe ja saun köetud,” kirjeldab pilti Õnnela.

Kadi hakab kutsariks

Peretütar Kadile osteti hobune, Kiku nimeks. Kadil on Kikuga plaanid. Et tee raba servas asuva popsionnini ei tarvitse alati autot kanda, rakendab Kadi hobuse ree või vankri ette ja sõidutab külalised kohale. Veel üks elamus. Lisaks hobusele peetakse talus veel kitsi ning ka koerad–kassid on olemas.

Praegu on Neidekitel käsil vanadele maakivimüüridele uue külalistemaja ehitus. Hoone on juba katuse all, elektriküttega põrand ja pirakas kamingi juba laotud. Ehituse käigus tuli pereisal pidevalt tegelda päästjatöö kõrval varustamise ja muu asjaajamisega. Ehitust alustanud Tallinna firma ei tahtnud enam maale tööle sõita ja asemele tuli otsida uus. Külalistemaja ehitamiseks taotles pere toetust ELi tõukefondidest ja mõistagi tuli võtta kõigepealt pangalaenu, et hoone valmis ehitada, sest enne toetust kätte ei saa. Esimene, abi, tööhõiveametist saadud 20 000-ne starditoetus võimaldas matkamiseks kanuusid osta.

Õnnela on käinud ennast täiendamas mitmel kursusel, mida praegu külaelu arendajaile korraldatakse.

Ohepalus elavad peale tallinlastest suvitajate ka Aino, Salme ja Laine, kelle eest muretsemise on turismitalu noor perenaine südameasjaks võtnud. Käib neile süüa viimas. Bussi ju külla ei käi, autolavkal vaid paari pätsi leiva pärast ka ei tasu siia sõita. Nii võivadki vanad külaelanikud nälga jääda. “No kuidas ma saan neid ära unustada,” imestab juba noore tüdrukuna ohepalulaseks hakanud Õnnela.

Tagasi üles