Ühes venekeelses portaalis küsiti hiljuti minu kui siseministri käest, kui kauaks jääb Eesti riik püsima. Sellele küsimusele ei saa olla mingit muud vastust kui - igavesti.
Kas Eesti riik jääb püsima, mis küsimus see on!
23. veebruar 2010, 08:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub küll ulmeliselt pikk perspektiiv, võrreldes Eesti vabariigi senise 92aastase ajalooga, selleski viiekümneaastane kahetsusväärne periood sees.
Ja mingit muud moodi ei võimalda mõelda ka meie põhiseaduses kirja pandu: Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu.
Ega see iseenesest ei tule. Tahab tõsist panustamist.
Kuigi meie regioon on stabiilne paik, ei saa seda öelda maailma kohta tervikuna. Ohudki on ajas muutunud, öeldakse asümmeetrilised.
Olgu siinkohal näitena toodud terrorism, küberkuritegevus ja ökoloogilised katastroofid.
KAPO kaitseb
Siseministeeriumi haldusalas on kolm ametit, kes iga päev panustavad sellesse, et Eesti riik jääks. Alustada võiks kas või tähestikulises järjekorras.
Kaitsepolitseiamet riigi alleshoidmiseks just loodud ongi. Tema ülesanneteks on teabe kogumine ja töötlemine riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse ennetamiseks ja tõkestamiseks.
Samuti teabe kogumine ja töötlemine riigi vastu suunatud luuretegevuse ennetamiseks ja tõkestamiseks.
Teabe kogumine ja töötlemine terrorismi (samuti selle rahastamise ning toetamise) ennetamiseks ja tõkestamiseks, aga ka massihävitusrelvade leviku tõkestamine, lõhkematerjaliga seotud süütegude menetlemine ja korruptsioonivastane võitlus.
Kaitsepolitseiamet kuulub selliste julgeolekuasutuste hulka, kellele on antud ka politseilised ülesanded.
Kaitsepolitseiameti tegevuse esmane eesmärk on oma pädevuse piirides Eesti vabariigi julgeolekuohtude maandamine ja seeläbi elanikkonna turvalisuse kindlustamine.
Tänapäeva maailmas aga ei piirdu kindla julgeolekukeskkonna tagamine enam ühe riigi territooriumiga.
Siinjuures on oma roll täita kaitsepolitseiametil, kes teeb koostööd teiste riikide julgeoleku- ja õiguskaitseasutuste ning rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Kaitsepolitseiamet - KAPO - on küll asutus, kelle töötajatest on laiemalt tuntud ehk mõni. Kindlasti on teada-tuntud olnud selle asutuse peadirektorid.
Julgen kinnitada, et tegemist on korralike inimestega, keda peljata ei tasu ja kes õige hõlma ei hakka.
Muide, kaitsepolitsei hakkab aprillis pidutsema.
Seda ei tehta salaja, nii, et hing naerab, aga keegi ei näe. Plaanis on korraldada vastav konverentski.
1919. a juulis kutsus vabariigi valitsus kokku komisjoni, mis asus koostama riigikorravastaste kuritegudega tegeleva õiguskaitseasutuse projekti. Algselt kohtuministeeriumi alluvusse planeeritud kaitsepolitsei määrati 1920. a jaanuaris hoopis siseministeeriumi haldusalasse.
Seadusliku aluse kaitsepolitsei tegevusele andis 12. aprillil 1920 peaminister Jaan Tõnissoni ja siseminister Aleksander Hellati allkirjastatud Eesti vabariigi kaitsepolitsei korraldus. Peamiseks ülesandeks seati demokraatliku vabariigi ja kehtiva riigikorra kukutamisele suunatud kuritegude vastu võitlemine.
Piirivalve valvab
Politsei- ja piirivalveameti töötajad on avalikkusele juba rohkem näha.
Piirivalvurid ennekõike meie piiridel. Ühelt poolt tagamaks seda, et üle riigipiiri liigutaks vaid legaalselt, teisalt valvamaks selle järele, et merel oleks võimaliku reostusega seotud riskid kontrolli all ja hädalised päästetud.
2009. aastal tõkestati piiriületus 916 isikul. Piirivalve lennu- ja ujuvvahenditega päästeti nende juhtumite raames 263 inimest. Merereostus avastati 59 juhul.
Politsei tööpõld on lai. Korrakaitse politsei peab seisma selle eest, et avalikku korda ei rikutaks ja inimesed omaksid turvatunnet. Kui vaadata üldist trendi, siis võib tõdeda, et viimasel aastal on avaliku korra raskete rikkumiste hulk vähenenud 38%.
Paraku tuleb tõdeda, et inimeste hirm sattuda tänaval kuriteo ohvriks on aastaga suurenenud 29%.
Võrreldes 2008. aastaga on isikuvastaste kuritegude arv vähenenud 13,3%. Positiivsete trendide kõrval teeb murelikuks enesetappude suur arv, tervelt 280 inimest, mis kõneleb sotsiaalsetest probleemidest meie ühiskonnas.
Kriminaalpolitsei ülesanne on kurikaelad tabada. See nõuab järjest paremaid teadmisi.
Vara ei ole ju ainult mobiiltelefon või sõiduauto, mis võib varguse objektiks olla. Internetikeskkond on kujunemas nüüdisaegseks kuriteo toimepanemise kohaks.
Täiesti arusaadavalt on pangaarvete vahel liikuvad summad mitu korda suuremad kui ühe "kotijooksuga" tänaval saadud saak.
Päästjad päästavad
Päästeamet on meie ametitest kolmas, kes inimesi ja vara kaitseb.
Muidugi on hea, et meil on päästjad, kes minuti jooksul oma depoost välja sõidavad ja kelle professionaalse töö tulemusel õnnestub päästa inimesi ja vara. Oluline on aga õnnetuste koguarvu vähendada.
Kui 2006. aastal leidis aset 14 900 tulekahju, siis 2009. aastal oli tulekahjude arv vähenenud juba 8421ni.
Selle ameti haldusalasse jääb ka hädaolukordadeks valmisolek. Loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust tuleneva hädaolukorra lahendamiseks võib vabariigi valitsus kuulutada välja eriolukorra. Ikka selleks, et kiiremini ja efektiivsemalt tagajärgi likvideerida.
Hiljaaegu harjutas valitsus ühe olukorra, kus meie suuremad saared külmas talves nädal aega elektrita, likvideerimist. Õppusel kogetu võimaldas riigi toimetulekus veenduda.
Oma riik on selline kollektiivne asi, mille allesolekusse peavad panustama nii riiklikud institutsioonid kui inimene ise. Loomulikult on kõigil ministeeriumidel selles oma roll.
Meil kõigil on võimalus oma käitumisega riigi olemasolule ja turvalisusele kaasa aidata, olles korrektne liikluses, hoides oma suitsuanduri korras ja varal silma peal.
Tegemist on küll väga erakordse juhtumiga, aga saab jätta oma riigi reetmata ja peenrahaks vahetamata.
Head Eesti vabariigi aastapäeva! Hoidkem oma riik tulevastele põlvedele!