Lääne-Virumaa üks staažikamaid vallavanemaid, üle tosina aasta Haljala valda juhtinud Jüri Sikkut on lapsepõlvekodust kaasa saanud tõsise suhtumise töösse ega kannata töö narrimist.
Kodu ja maadluse vormitud vallajuht
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Poiss, kui hakkasid treeningul käima, siis tuleb asi lõpuni viia,” meenutab Jüri Sikkut tänutundega oma isa sõnu ajast, mil teismelise poisi peas keerlesid mõtted mitu aastat tõsiselt harrastatud maadlusest loobuda.
Põhimõte, kui midagi teha, siis tuleb seda teha südamega, on saatnud Sikkutit kogu senise elu. Maadlus õpetas teotahet ja jonni ning andis sitkust ja rammu.
Kalevipoja sängi veerel
Maadlema hakkas Jüri Sikkut Kukruse koolis. “Viiendas klassis alustasin. Ega mind mingisuguseks andekaks peetud,” räägib Sikkut, “mulle treener seda muidugi ei öelnud, kuid ütles onule, ega sest Jürist õiget maadlejat saa. Onu rääkis sellest mulle, mul tekkis kohe mingisugune trots, et eks näe ...”
Koolieelne aeg ja kõik koolivaheajad möödusid Sikkutil hoopis Jõgeva lähedal Laiuse voorel Vilina külas vanavanemate juures parimate sõprade Lembitu ja koer Rulliga.
Vooremaa on suurepärane paik suusatamiseks ja poistemängudeks. “Vanaema jutust tean, et tihti sai tuppa tuldud nii, et jäätunud püksid seisid püsti, kui poiss seest välja tõsteti,” meenutab mees.
“Vilinas on vana eestlaste linnus, linnamägi, mida ka Kalevipoja sängiks kutsutakse - ühes otsas nagu padi ning teises otsas tasane, kus asus võrkpalliplats. Seal sai suvel peetud võrkpallilahinguid vahel hommikuni välja,” jutustab Sikkut. “Ega mind poisikest siis veel mängima võetud, ma olin nõgestest pallitooja. Aga see oli poisikese jaoks suur au.”
Eesti maadluse taimelaval
Jüri Sikkuti vanemad elasid Kukrusel, kus ta isa töötas kaevanduses. Kukruse koolis alustas poiss ka oma haridusteed ja tõsisemalt sportimist. “Kaevandusel oli maadlusmatt ja üks kaevur, kes oli alaga tegelenud ning hakkas ise poisse juhendama,” jutustab Sikkut. “Omaette trenniruumi meil polnud - koolimajas oli üks väike jalutussaal, kuhu panime enne trenni mati maha, ja kui trenn tehtud, siis tuli see jälle üles võtta. Ei seal olnud pesemisvõimalust ega midagi.
Kuna mu isa oli kaevanduses brigadir, leppis ta direktoriga kokku, et saime pärast treeningut tööliste duširuumidesse pesema minna, kuid selleks tuli üle kilomeetri higisena joosta. Aga oli vähemalt võimalus, sest kodudes dušše ei olnud.
Veel meenub, et tol ajal pidin olema trennis suurematele andekamatele poistele heidetavaks maadlusnukuks. Vahel sain haiget, aga õppisin kukkuma nagu kass, kes kukub alati käppadele. See andis julgust ka ise teisi heita, sest kaua sa ikka lased teistel end loopida, prooviks ise ka.
Minu üheks lemmikvõtteks jäigi ülerinnaheide.”
Eesti ja Kaliningradi meister
Jüri Sikkuti maadlejakarjääri tippaeg langes ülikooli perioodi, kui 1968. aastal tuli Eesti meistri tiitel. “Proff pole ma küll kunagi olnud, kõike on saanud õppimise ja töö kõrvalt teha. Aga see oli hea hobi, mis kasvatas tahtejõudu ja visadust,” hindab ta.
Tartu ülikoolis õppis mees füüsikat. “Kohtla-Järve I keskkoolis oli mul klassijuhataja, füüsika-matemaatika õpetaja, Uno Talts,” jutustab Sikkut. “Ta oli selles mõttes legendaarne mees, et Nõukogude-aegseid õpikuid ei tunnistanud – tema tuli tundi ja küsis, kus pooleli jäime, ning hakkas ainet sealt edasi dikteerima. Väga hea õpetaja oli. Ju siis see klassijuhataja mõju oli, et läksin ülikooli füüsikat proovima ja sain esimese matsuga kohe sisse.”
Pärast ülikooli lõpetamist ootas nagu enamikku tolleaegsetest noortest meestest ees teenistus Nõukogude armees. “Ülikoolis oli sõjalise kateeder, saime leitnandipagunid peale ja suunati armeesse ohvitseriks,” räägib Sikkut. “Sattusin Kaliningradi ning armees ma tundsin, et maadlusest on kasu olnud.
Sõjaväkke minnes teadsin, et kaks asja on seal tähtsad – ülikooli märk ja meistersportlase märk, panin need rinda ja kohe esimesel päeval tuli üks sõdur ütlema, et seltsimees leitnant – major kutsub. Major muidugi nägi meistersportlase märki ja määras sisuliselt kaheks aastaks mu saatuse, nii et oma jaos olin vaid kaks päeva.
Et meie diviis oli sõjaväeringkonna parim sporditulemuste poolest, siis olid pidevalt treeningkogunemised. Ülejäänud teenistusaja treenisin ennast ja sõdureid - tulin siis Kaliningradi oblasti meistriks, sõjaväeringkonnas ja Vene NFSV spartakiaadil tulin esimese kolme hulka. Mulle sobis selline teenistus väga.”
Kadrina tegi läänevirulaseks
Jüri Sikkut: “Pärast sõjaväge asusin tööle Tartu ülikooli aeroionisatsiooni laboratooriumisse. Mulle meeldis, et seal sain kasutada nii oma teoreetilisi teadmisi kui ka praktilisi oskusi - oma kätega valmis teha meie välja töötatud seadmed.
Pärast abiellumist ja tütre sündi hakkasime abikaasaga otsima paika, kuhu ühine kodu rajada.
Kadrina EPT oli selline paik, kus hinnati tööd ja sporti. Mulle pakuti erialast tööd ja võimalust jätkata sportimist. Nii saigi tuldud siia kanti. EPTs olin 19 aastat, tehnikaosakonna insenerist kuni asejuhatajani välja. Minu valdkond oli just selline sotsiaalne: elamufond, haridus, kultuur, sport.
Sealgi sai maadlustrenn käima lükatud: esimese mati panime ühiselamu keldrisse. Leppisime kokku, et lähme lööme laudadest resti alla, siis on matt maast lahti ega lähe niiskeks. Ainuke, kes kohal oli, olin mina. Mis seal ikka, lõin siis resti kokku.
Järgmisel hommikul tulid teised nagu patukahetsejad, et kahjuks ei saanud õhtul tulla. Ütlesin, et hea küll, ei saanud, siis ei saanud – nüüd on tehtud, tulge vähemalt trenni. Ja niimoodi hakkaski maadlussport edenema, meil oli ikka seal väga tugev maadlusmeeskond koos.”
Kergelt pole midagi tulnud
“Pärast EPT lagunemist olin umbes aasta Kadrina abivallavanem.
Haljala vallavanemaks valiti mind 1993. aastal ning selles ametis olen olnud siiani.
Võib-olla tundub, et minu elu on libedalt läinud ning kõik kuidagi kergelt kätte tulnud. Tegelikult olen ma kõik saavutanud töö ja sihikindlusega.
Lapsepõlvest saati olen harjunud füüsilist tööd tegema, Kukrusel elades tuli terrikonist põlevkivi korjata, see koju vedada, lõhkuda ja ahju kütta.
Koolivaheaegadel käisin maal vanaemal abiks, keskkooli ajal olin kaubabaasis transporttööline ning ülikooli ajal tühjendasin öösiti kaubavaguneid. See kõik oli hea füüsiline treening.
Miks ma ei ole õpetajaks läinud, kuigi mul on õpetaja ettevalmistus? - Mulle ei ole kunagi hinge mahtunud see, et osa õpilasi arvab, et nende õppimise eest vastutab õpetaja – nii Nõukogude ajal kui ka praegu.
Mina olen kogu oma teadliku elu õppinud ja end täiendanud vaid iseenda jaoks.
Tunnen rõõmu sellest, et ka minu lapsed on seda head põhimõtet järginud ning mõlemad tütred on omandanud kõrghariduse.”
Tütred kiidavad oma isa
Tütar Eleni, töötab audiitorina:
“Isa on väga aus, õiglane. Ta viib alati alustatu lõpule.
Ta on palju aega pühendanud meile – olgu siis spordiüritustel, teatris, rahvatantsupidudel või ka mõnes muus tegevuses. Alati hoolib ta kõigepealt teistest, alles siis meenub talle ka ta ise.
Kui ma väike olin, ütlesin kindlalt: “Oma isa ei lase ma mitte kunagi ega mitte kellelgi endalt ära võtta!” – ja seda ei ole ka tänaseni juhtunud.”
Tütar Anneli, töötab meditsiiniala koordinaatorina taastusravi vahenditega tegelevas firmas:
“Olen isalt õppinud töökust, sihikindlust, eesmärgi saavutamist, spordilembust - sportlikud nädalalõpud koos perega on pannud aluse tervislikele eluviisidele. Isa on alati meie jaoks olemas, meid aitab tema hea huumorimeel.”