Kultuur kultuuri sees ehk märgi peegeldus

Viimasel nädalal kõlapinna saavutanud TÜ Viljandi kultuurikolledži etüüd, kus kasutati rahvatantsijate pahameeleks “Tuljaku” muusikat ja rahvarõivaid, on põhjustanud tõsise kultuurisisese konflikti ja seda mitte ainult “Tuljaku” ja ühe interpretatsiooni pinnal, vaid märksa sügavamale ulatuva probleemina - rahvatantsijad tõid avalikult välja vastuolu tänapäeva kultuuri ja rahvuskultuuri vahel.

On see õigustatud, mina ei tea, küll aga seda juhtumit silmas pidades põhjendamatu. Et tekst saab tähenduslikuks alles kontekstis, tuleb mõista selle artefakti ontoloogilisi piire ning suhestada seda tervikuga. Situatsiooni hindamiseks tuleb mõista ka teatri keelt, mõista lava sõnumeid. Selle märgilisest omadusest ei saa mööda vaadata.

Tavad ja ebatavad

Auditooriumile millegi edastamine on juba märk, olgu selleks etüüd, muusikapala või rahvatants. Imiteerides teatud traditsioone, ei ole ka kätteõpitud tants ja selle esitus muud kui etendus. Nii teater kui ka rahvatantsu esitamine kuuluvad kunsti valdkonda, mõlema puhul on tegemist imitatsiooniga.

Seega ei saa eitada etenduse ja rahvatantsu kui tekstide sarnasust: kui paljud teised kunstiliikide tekstid nagu skulptuur, kirjandus, maalikunst jne, on stabiilsed, siis teatri ja folkloori tekstidel on potentsiaali variatsioonideks ega realiseeru mingis lõplikus vormis.

Oluline vahe on aga selles, et kui rahvatants pretendeerib traditsioonidele, siis teater on oma traditsioonilisust muundanud, kohandanud. Traditsiooniline teater on vaheldunud performatiivsega, vastandudes referentsiaalsusele.

Seega ei olegi mõtet ühte kultuurinähtust hinnata või mõõta teise kaudu. Etendust ei saa vaadata vaid ühekordse kodeerimisena, sest teksti varieeruvus komplitseerib ka tema kodeerimissüsteemi. Samuti ei saa lavastajale ette heita algteksti tõlgendust, oma versiooni loomist, teatavat lugemisviisi, originaalloomingu tõlgendamist ja sidumist erinevate tekstide ja kontekstidega. Teos on tema nägemus maailmast, inimesest ja teatrist.

Kogu lavastus ei ole enam ühe või teise teksti interpretatsioon, vaid originaallooming. Ja praegusel juhul ei olnud olulised teksti seosed tema algtekstiga, sest lavastaja ei püüdnudki algupärandi traditsioonidesse laskuda, kindlasti ei saa rääkida ka algupärandi uuest mõtestamisest, millele rahvatantsijate halvakspanu viitas. Lavastust ei saa vaadata “Tuljaku” interpretatsioonina, vaid pigem lavastaja originaalloominguna, kes sidus teose moderniseeriva tõlke uue ajastuga, kajastades pigem eestlaseks olemise mentaliteeti ja olemust, mitte väliseid, vaid sisemisi märke ja väärtusi kandvaid subjekte.

Eesmärk lõhkuda dogmasid

Selle etüüdi puhul oli tegemist niinimetatud võõritusefektiga, mille eesmärk on lõhkuda dogmasid, panna publikut kriitilisemalt suhtuma iseendisse ja sootsiumisse, kuhu nad kuuluvad, šokeerida auditooriumi traditsioonilise mõtteviiside kummutamisega ning nägema reaalsuses illusoorsust.

Oluliseks pole enam objektiviseerimine ja teesklus, vaid performatiivsus. Teatri hindamine esteetiliste parameetrite järgi ei kuulu tänapäeva teatrimaailma.

Rahvatantsijad kasutasid omakorda kõnesolevat etüüdi kui märki iseendast mingisuguse info edastamiseks, luues sellega uue märgi ja andes oma interpretatsiooni, alavääristades sellega ühte kultuurinähtust, kunsti ja seega kultuuri, mille vastu ise justkui võitlesid. Ja just seda me lavalt nägimegi: nägime, kuidas rahvariietes “Tuljaku” saatel “ära pandi”, sedakorda kultuurile endale.

Karmen Viikmaa, märkaja