Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Türgi astumine euroliidu riikide perre on kaugel

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Euroopa Liiduga liitumise protsess, mis võttis Eesti puhul aega vähem kui kolm aastat – taotluse esitamisest läbirääkimiste alustamiseni –, kestis Türgi puhul ligikaudu 18 aastat. Viimaks selleni jõudmist ei tasu siiski ületähtsustada, sest Türgis valitsev olukord ei anna erilist põhjust karta või loota riigi peatset liitumist.

Tingimused, mille ees Eesti seisis 1998. aastal, on võrreldamatud Türgile esitatud tingimustega, nagu oli täiesti erinev ka meie lähtesituatsioon. Käesoleva aasta 13. septembril tutvustas Euroopa Parlamendi saadik Camiel Eurlings raportit Türgi edusammudest ühinemise suunas. Raport väljendab sügavat muret riigis toimuva üle. Erilise tähelepanu all on naiste ja vähemuste õigused. Türgi naised kannatavad jätkuvalt koduvägivalla all, nende vastu sooritatakse aukuritegusid, sõlmitakse sundabielusid, ei võimaldata piisavalt juurdepääsu haridusele ega tööturule. Lausung, et abielurikkumise või abieluvälise lapse saamise pärast loobiti eelmisel aastal kümme naist vähem kividega surnuks, ei mõju eriti julgustavalt, kui on teada, et kokkuvõttes võib tapetud naisi olla sadu.

Euroopa Parlament heidab Türgile ette ka rahvus- ja usuvähemuste diskrimineerimist.

Ka Freedom House – valitsusväline organisatsioon, mis tegeleb vabaduse mõõtmisega maailmas – kinnitab, et Türgit ei saa lugeda riikide sekka, kus kodanikele on tagatud poliitilised õigused ja kodanikuvabadused.

Teisalt on mõistetav, et Türgiga, kellele on Euroopa Liidu präänikut näidatud tegelikult juba üle neljakümne aasta alates assotsiatsioonilepingu sõlmimisest 1963. aastal, viimaks läbirääkimisi alustati – see riik on Euroopa Liidu lähinaaber ja edasine demokratiseerimine on vajalik. Stabiilne ja jõukas Türgi vähendaks oluliselt ELi muret sealt lähtuva immigrantide voo või võimaliku rahvusvahelise konflikti puhkemise pärast näiteks Küprosel, mis on küll täiesti omaette teema.

Euroopa Liidul on positiivne kogemus tingimuslikust demokratiseerimisest Kesk- ja Ida-Euroopas olemas – hüve, mida pakuti, kannustas meid kiiretele demokraatlikele reformidele. Sellest lähtuvalt on EL olnud Türgi suhtes küllaltki resoluutne: ühinemine saab võimalikuks ainult juhul, kui vajalikud kriteeriumid on täidetud. See omakorda paneb Türgi valitsuse väga keerulise küsimuse ette – kas ja kuidas juurida türgi ühiskonnast välja Euroopa mõistes ebainimlikke traditsioone ja ksenofoobseid arusaamu? Niivõrd aeganõudva protsessi edukat lõpulejõudmist on täna väga raske ennustada.

Joel Hirv, Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete ringi asepresident

Tagasi üles