Õppejõuna töötav ja arvutialaste õppematerjalide koostamisega tegelev Heiki Koov on uurinud omal initsiatiivil poolteist aastat Lääne-Virumaa monumente.
Monumendid räägivad möödanikust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõppeesmärk on saada monumentide kohta hiljemalt järgmise aasta lõpuks kokku põhjalik Interneti-kataloog. Jaanuari teisel poolel avatakse Rakvere muuseumis saalinäitus siinsetest punamonumentidest.
Praeguseks olen Lääne-Virumaal registreerinud - enamiku neist ka ise üles otsinud ja pildistanud - rohkem kui 260 monumenti (sealhulgas mälestustahvlid, -kivid jms). Peaaegu iga nädal selgub, et kusagil on veel midagi. Usun, et lõpuks koguneb neid pisut vähem kui 300. Päris suur arv, kas pole?
Neist on omakorda üsna paljud nn punamonumendid - meie lähiajaloo tummad tunnistajad. Punamonumente on Lääne-Viru maakonnas umbes 60.
Piiri peal
Sain viimase arvu, kui lugesin kokku Nõukogude ajal püstitatud monumendid ja mälestustahvlid, mis seotud 1917.-1919. aastal aset leidnud sündmuste, Suure Isamaasõja ning mitmesuguste nõukogude võimule tähtsate inimeste ja hoonetega.
Mitu isikute tähtsustamiseks paigaldatud kivi või tahvlit on n-ö piiripealsed. Näide Padaoru lähedal, kus on kivi perekond Lokotarile. Tekst sellel nimetab neid 1944. aastal hukatuid “tulihingelisteks nõukogude inimesteks”. Kuigi kõik eelnimetatud lasid maha nõukogudeaegse kõnepruugi järgi fašistid või nende käsilased, ei olnud koduloolaste arvates keegi neist tänaste arusaamade järgi oma veendumustelt punane.
Et monumendini jõuda, tuleb selle olemasolust teada. Enne kui sõidan monumendist pilti tegema, püüan selle kohta võimalikult palju infot hankida. Nii leiab monumendi kiiremini üles ja oskan ka kohapeal asjalikuma pilguga ringi vaadata või kohalikelt elanikelt üht-teist küsida. Kohalikud on alati olnud väga vastutulelikud. Vahel on mind monumendini lausa kättpidi viidud.
Päris head materjali leidsin muinsuskaitseameti arhiivist ja ka rahvusraamatukogust. Suurt abi olen saanud muuseumidest, raamatukogudest ja koduloouurijailt. Kõige raskem on olnud leida niisuguseid inimesi, kes on ise olnud monumentidega seotud sündmuste vahetud tunnistajad. Paljusid teadjaid ei ole enam elavate kirjas ja need, kes võiks midagi teada, on minu jaoks vajaliku info juba unustanud või nii tagasihoidlikud, et pelgavad rääkida. Vahel leian tähtsa foto, aga sellel puudub kuupäev ja teave, millise sündmusega seoses on pilt tehtud.
Tegelikult oli pildistamine vanasti üldse üsna keerukas. Arvatavasti oleks juba vahva sõdur Švejk I maailmasõja ajal jäädvustanud lisaks raudteejaamadele ka monumente, kui tal oleks päevapildiaparaat võtta olnud.
Monument teetäiteks
Paljud monumendid on läbi teinud “totaalse muutmise”. Eriti puudutab see vennashaudadel paiknevaid. Algne, sageli puust monument, on asendatud kivisega. Kivist monumenti on omakorda muudetud: lisatud või eemaldatud täiendav tahvel või nimeplaadid, paljudel on tipust viisnurk kadunud (kas lõhutud või lagunenud). Selliseid muutusi pole enamasti kusagil jäädvustatud.
Kui monumendi ümbrus on korrastatud ja kivilt sammal maha kraabitud, siis arvan, et vennashaud on enam-vähem korras. Tavaliselt asuvad vennaskalmud ju hooldatavates parkides. Paraku on mõned muud paigad juba ammu võssa kasvanud, näiteks revolutsionääri ja punaarmeelase Alice Tisleri mälestuseks pandud kivi ümbrus tema sünnikohas Kuura külas, kuhu Kunda pioneerid pidulikel puhkudel kogunesid.
Plats-puhtaks-ideed rakendati ka punamonumentidele. Tänu headele inimestele on vähemalt mõned eemaldatud monumentidest ikkagi säilinud. Osa neist asuvad uues kohas, osa on kolikambrisse tõstetud. Aga on ikkagi alles. Kurb lugu on enamasti seintel asunud mälestustahvlitega, mille saatusest ei ole midagi teada.
Omapärane lõpp tabas Viru-Jaagupi teedevalitsuse maja ees seisnud umbes nelja meetri kõrgust Stalini monumenti: kipskuju langes juba enne eemaldamist lõhkujate ja värviga mäkerdajate ohvriks, viiekümnendate keskpaigas kasutati aga purustatud monumendist järele jäänut kohaliku tee remondiks.
Kui fotonäitus monumentidest avatud, tasub seda kindlasti vaatama minna. Vanematele inimestele pakub näitus arvatavasti äratundmisrõõmu, nooremad pole jälle enamasti selliseid monumente näinudki. Lihtsamalt öeldes on tegemist koduloo ühe perioodi ühe osa tutvustamisega.
Valmimas on ka Interneti-kataloog, mida tuleb siiski pidevalt täiendada, sest monumente tuleb igal aastal juurde. Samas saame näiteks tõenäoliselt kokku küla- ja koolikivide lood.
Vennashaudade puhul jääb võib-olla isegi suur osa vajalikust infost välja selgitamata (maetute nimed ja tegelik arv). Aeg on oma töö teinud. Mäletajaid lihtsalt ei ole enam.
Kas keegi teab, kuhu on kadunud majadel olnud tahvlid?
Rakvere, Kreutzwaldi 2. “Selles majas asus 1940. a Virumaa Tööliskeskus, kus tegutsesid partei-, komsomoli- ja ametiühinguaktivistid.”
Rakvere, Rohuaia 8 (praegune kohtumaja). “Selles majas asus aastail 1917-1918 Virumaa Töörahva Nõukogu Täidesaatev Komitee ning aastail 1918 ja1919 Eesti Töörahva Kommuuna Virumaa Nõukogu Täidesaatev Komitee”.
Rakvere, Laada 8a. “Selles majas töötas aastail 1917-1918 VSDT(b)P Rakvere komitee” (tekst ka vene keeles).
Tudu koolimaja. “Siin koolis õppis ja töötas Rakvere rajooni kommunistlik noor Vaike Allikvee, kes langes nõukogude võimu eest Eestis 1941. a.”
Kohala mõis (endine koolimaja). “Karl Tislar õppis ja töötas selles koolis vanempioneerijuhina 1940/41 a.”
Põlula koolimaja. “Siin õppis ja töötas Põlula kooli esimene vanempioneerijuht Linda Küngas. Mõrvati fašistide käsilaste poolt 24. augustil 1941. a.”
Rakvere kutsekool (endine internaatkool). “Rakvere Õpetajate Seminaris õppisid revolutsioonivõitlejad August Lillakas aastail 1912-1916 Villem Soo aastail 1930-1932.”
Rakvere, Lai 25. “Selles majas asusid 1940. a. EKP ja ELKNÜ Virumaa komiteed”, (tekst ka vene keeles).
Varangu endine elektrijaam. “Varangu elektrijaam Virumaa komsomoli löökehitus aastatel 1946-1947.”