Kultuur: Onu Remuse rahvas elab kahes suvepäevas

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jänkuonuga juba igav ei hakka, tema leiab ikka viisi, kuidas kellelgi nahk üle kõrvade tõmmata, saba kinni naelutada või lihtsalt käkki keerata. Toomas Suuman ja Margus Grosnõi.
Jänkuonuga juba igav ei hakka, tema leiab ikka viisi, kuidas kellelgi nahk üle kõrvade tõmmata, saba kinni naelutada või lihtsalt käkki keerata. Toomas Suuman ja Margus Grosnõi. Foto: Arvet Mägi

Rakvere teatris 5. septembril esietenduv “Onu Remuse lood” räägib eelkõige inimestest ning selles leidub mõtteteri nii lastele kui ka täiskasvanutele, usub lavastaja Jaanika Juhanson.

Kust ja kuidas tuleb Rakvere teatrisse Onu Remus oma lugudega?

Teatri loomenõukogu leidis, et “Onu Remuse lood” on mitme põlvkonna lapsepõlve juurde käinud ja miks mitte neid siis teatrilavale tuua. Koos Urmas Lennukiga tegime dramatiseeringu, uue lähenemise asjale.

Nii et see Remus pole päris see, mis plaadil.

Paljude jaoks on plaadi peal olev kultuslik ja pähe kulunud, aga kui vaatan lavale, siis kuigi vanad head hüüdlaused ja juhtumused on olemas, on meie variandis ka üllatusi ja lisarõõmu. Kui plaadil on lood lihtsalt järjest, siis meil on need mingis sisulises seoses.

Mis asja Jänkuonu ja Rebaseonu ja teised ajavad?

Leppisime näitlejatega kokku, et räägime tegelikult inimestest, aga lastele sobivas vormis. See ongi koguperetükk. Tegemist on omaette metsakogukonnaga, milles on palju sarnast inimeste maailmaga: nad tõmbavad üksteisel nahka üle kõrvade, teevad erinevaid vimkasid – raskemaid ja kergemaid.

Üks lugudest, millest Urmasega pihta hakkasime, oli see, et ühel hetkel on need tegelased ikkagi võimelised istuma koos koorekommipaja ümber. Vaatamata sellele, et Jänkuonu on üsna süüdimatult käituv ja teistele paha tekitav tegelane, on olemas siiski hetked, kus need loomad või inimesed saavutavad üksmeele, kas või mingiks lühikeseks ajaks. Kui mõtleme üldse inimsuhetele, siis selle nimel tasubki aeg-ajalt pingutada. Kui neid kontaktivõimalusi poleks, oleks ikka väga kurb.

See kõlab nagu Orwelli “Loomade farmi” lastevariant ...

Lugu on tegelikult üsna karm, must huumor on sees, aga meie siin võtsime verisemad variandid ära. See ei ole ninnu-nännu lastetükk, on olemas ka karmimad tasandid.

Missugune tüüp on Toomas Suumani Jänkuonu?

Tegelikult on sellel Jänkuonul oma motiivid, miks ta mõningaid asju teeb.

Ta on mõnes mõttes õnnetu kuju - sellisel tegelasel või inimesel on oht jääda väga üksi. Ta võtab asju süüdimatult - et siin võiks veel seda ja teist ja kolmandat teha - teistega arvestamist sisuliselt üldse ei ole, egoismi tase on niivõrd kõrge, et tema kui keskne tegelane on üsna keerukas karakter.

Usun, et selle mahendavad kontaktivõimalused kogukonnas.

Mille poolest erineb lastele ja täiskasvanutele lavastamine?

Minu jaoks ei erinegi. Lastelavastuses arvestad natuke rohkem sellega, et kõik oleks kindla peale arusaadavam ja ei luba väga hämaraid hullusi. Muud vahet ei tajugi. Teen nii, nagu mulle endale meeldiks vaadata. See on mul viies lastelavastus, kaks neist on kuuldemängud.

Mul on kaks nooremat venda ja ma ei oska lastesse kuidagi suhtuda kõrgemalt või vaadata õpetaja positsioonilt. Kindlasti ei tohi lapsi alahinnata.

Mis on olnud selle lavastuse puhul teisiti kui teil tavaks?

Mul on esimene kord nii staažikate näitlejatega koos teha. Ja esimest korda oli mul dramaturg. Urmasega sujus hästi ja usun, et see pole viimane kord, kui koostööd teeme.

Usun, et lõpptulemusena sai tekst nii parem: mina panin struktuuri paika ja Urmas kirjutas sinna peale toreda dialoogi.

See on minu esimene lavastus, kus lavakujundus on sündinud peaaegu ilma minu diktaatorluseta. Vaatasin Mihkel Ehala välja pakutud variandile peale ega osanudki muud ütelda, kui et mulle väga meeldib. See on hästi visuaalne ja annab mänguvõimalusi.

Mõte, millest ma kunstniku, heli- ja valguskujundajaga rääkisin, oligi, et lugu on nagu kaks suvepäeva hommikust õhtuni.

Valguskunstnik Priidu Adlas annab kujundusele lisavärve. Mulle meeldivad visuaalsed lahendused ja laste puhul on tänuväärne, kui on ilus ja värviline.

Lavastuses kõlab originaalmuusika - Tarmo Kesküll on need palad ekstra selleks puhuks loonud. Pluss loodushääled ja igasugused helid, mis on natuke multifilmi moodi. Hästi värvi- ja heliküllane on see lugu.

Miks avab teater hooaja seekord lastelavastusega?

Esietendus toimub teatrihooaja avapäeva raames, kus sellele eelnevad teatraalsed etteasted ja õhtul on džässigala, kus on koos Eesti paremik.

Võib-olla on see sissejuhatus: kuigi järgmine esietendus “Top Dogs” Kati Kivitari lavastuses on linnainimeste-valgekraede lugu, siis ülejärgmine, mis on “Onu Remusega” mõtteliselt paaris, on Üllar Saaremäe lavastatud “Creeps”. Nii et alustame hooaega laste- ja noortetükiga, siis tuleb varsti jõululavastus. Meil on selline nooruslik hooaeg.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles