Kuidas Jänkuonu Daviesega punti lõi

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

“Onu Remuse lood” Rakvere teatris räägivad suure ja väikesega temast endast: kelles ei leiduks natuke Rebaseonu, Opossumionu või Mägraema, Jänkuonust rääkimata.

Kuigi, kes ikka tahaks tunnistada, kuivõrd tunneb ta ennast ära Jänkuonus, Rebaseonus või Opossumionus. Pigem tunneb ära oma naabri või muu ligimese.

Jaanika Juhansoni lavastuses on metsarahva elu kantud mängurõõmust. Seal ei tehta kurja kurja pärast, pigem minnakse viguritega üle piiri, nii et tulemuseks on karmivõitu kelmustükkide jada. Onu Remuse lugude mustjas huumor annaks ka teistsuguseid võimalusi, ja on armas, et esiplaanile on seatud nende helgem pool.

Nahk üle kõrvade

Kui esietenduse esimene vaatus mõjuski veidi ühetooniliselt, läksid teises vaatuses rütmid tööle. Usun, et kui lugu korralikult sisse mängitud, teevad näitlejad ja vaatab publik seda sama suure mõnuga kui “Täismängu”.

“Onu Remuse” lavakujunduse (Mihkel Ehala) ja valguskujunduse (Priidu Adlas) kohta sobiks öelda imeline – nii kaunid puhtad soojad värvid, nutikas päeva-öö vaheldumine tuulelipuna koja tugisamba otsas ning terve hulk muid toredaid ülesleidusi, mida peab ise nägema. Kostüümikunstnik Liisa Soolepa heade kildude hulka kuuluvad Jänkuonu sabaga sabakuub ja prillide süsteemi abil loomi markeerivad maskid.

Lavastustervikut aitavad luua nii Tarmo Keskülli originaalmuusika kui ka Jänkuonu (Toomas Suuman) muusikalisi eelistusi paljastavad lauluüminad.

Eelkõige võluvad “Onu Remuse lugudes” näitlejatööd: ehe, pingutamata mängulust, ei mingit lastetükke ohustavat ülemängimist, sebimist sebimise pärast ega nunnutamist. Räägitakse lugusid, õigemini mängitakse neid elavaks.

Rebaseonu (Margus Grosnõi) kergeusklikkus oli nii siiras ja sissekukkumised nii puhtsüdamlikud, vilgas Opossumionu (Indrek Apinis) nii tõsi- ja lihtsameelne ning Karuonu (Erik Ruus) nii paikapanevalt muheülemuslik.

Vähese lava-ajaga jõudis tõhusa mulje jätta Volli Käro Kilpkonnaonu ning Helgi Annast lõi käreda Rebase- ja rahumeelse Mägraemana kaks täiesti eripalgelist tüüpi.

Tüki telg ja kese on loomulikult Jänkuonu, keda Toomas Suuman mängib ilmse mõnuga. “Küll on hea, et otsas pea. Otsas pea ja jalas jalg,” arvab see Jänkuonu. Tõsi ta on - peatuna ja jalutuna oleks sootuks raskem. Nii kepsutada kui ka krutskeid teha. Mida Jänkuonu pea kokku vaaritab ja käed-jalad ellu viivad, tekitab teatavasti segadust mitme eest ning üle kõrvade tõmmatud nahku võiks üles riputada terve nööritäie.

Nagu saatusest seatuna jätkab Toomas Suumani Jänkuonu roll “Majahoidja” Daviese liini - mõlemal on ülisuur ego, üsna ühesugune enesekeskne vaade maailma asjadele, neis leidub piiramatul hulgal süüdimatust ja nahaalsust. Nad oskavad suurepäraselt kohanduda (õigemini teisi endaga kohandada), iga olukorra enda kasuks pöörata ning kaaslastele sundimatult pähe istuda. Mulle tundub, et Jänkuonul ja Daviesel on isegi mõni ühine žest.

Kuigi Jänkuonu ei suuda iial jätta ühtki käkki keeramata, on selles nii suurt ja süüdimatut pullitegemise rõõmu, et tema peale ei saagi justkui pahandada, ei vaataja ega kaasmetsaelanikud.

Sallivus ja andeksand

Kui tõrjutud ja hüljatud Jänkuonu koorekommipaja juurest ahastaval ilmel eemale londib, on tema kurbus nii põhjatu, et kannatanute südamed murduvad ning nad kutsuvad endi sekka temagi. Alandlikult, nii alandlikult astub Jänkuonu teiste seltsi lõkke äärde ... ja saab seal hetkega iseendaks ehk metsaelu värvikaks halliks kardinaliks.

Mis kõlama jääb, on sallivus. Vaatamata üle lõkke hüppamistele ja muudele karvukärsatavatele ettevõtmistele, suudeti tõepoolest ikkagi istuda kokku koorekommipaja juurde, aktsepteerida teisi sellisena, nagu nad on, mõistes vajadusel õigust ja andes ikka ja jälle andeks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles