Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Väga hea inimese mälestuseks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Tõnu oli pealtnäha tavaline eesti mees. Juba tema eesnimi on väga levinud ja perekonnanimi Lahi pole samuti võõras.

Tõnu rassis ikka nii tööl kui kodus. Ta oli mees sellest põlvkonnast, kes ei jäänud ühegi tööga hätta, tegi kõike ise ja hästi. Oli hea elukaaslane, isa ja vanaisa. Käis palju teatris, kontsertidel ja spordivõistlustel. Reisis palju. Oskas heas seltskonnas aja maha võtta.

Nõukaajal sõitis ta miljoneid kilomeetreid mööda Venemaa avarusi. Alles see oli, kui ta sõitis seitse aastat Rakverest Paidesse tööle ja tagasi, põigates alatihti Tallinnasse, Kadrinasse ja tont teab kuhu veel. Ta oli väga hea juht ning tema läbisõitu võis võrrelda kaugsõiduautojuhtide kilometraažiga.

Seda jahmatavam oli, et surm leidis Tõnu eelmisel neljapäeval Kehala rallirajal tee ääres. Kohas, kus ohtu ei osanud oodata ka samas ralliautos tuhandeid kilomeetreid läbinud kaardilugeja.

“Ju see oli tema saatus,” ei osanud vapustatud sõbrad ja tuttavad nii uskumatult halbade asjaolude kokkusattumise kohta midagi muud öelda.

Tõnu isa pääses raskest liiklusõnnetusest imekombel eluga, kui 1939. aastal nõukogude sõjaväeauto tema mootorratast rammis ja raskesti vigastatud abielupaari maantee äärde surema jättis. Tõnul oli eelmisel neljapäeval kahjuks vähem õnne, tema vastu polnud saatus nii lahke.

Siinkohal võiks jutu lõpetada, kui Tõnu poleks tegelikult olnud täiesti ebatavaline mees. Tavalise inimese lahkumine ei jäta meie maailma nii suurt auku, mida täita ei ole kuidagi võimalik. Ma ei tea mitte ühtegi teist inimest, kellel olnuks nii suur tutvusringkond ja nii palju häid sõpru. Tõnu leidis inimestega ühise keele ka põgusal kohtumisel.

Aga neid inimesi on kümneid, kellega Tõnul oli sügavam suhe kui lihtsalt laadna teretutvus. Paljud inimesed tunnistasid Tõnule, et nende jaoks on ta venna või isa rollis.

Tõnul oli imeline võime tekitada inimestes usaldust ning seepärast läksid sõbrad just tema juurde raskel hetkel oma südant puistama. Tema kaasasündinud empaatiavõimet võinuks kadestada iga elukutseline psühholoog. Ta aitas alati teisi, ka siis, kui tal endal olid väga rasked päevad.

Meie peresse tuli Tõnu üle 20 aasta tagasi. Tuli ning sai kohe omaks inimeseks. Pärjalindile kirjutasime tema mälestuseks lihtsalt: kõige suuremale sõbrale. Ühed oma elu parimad tunnid olen veetnud Tõnuga saunas maailma asju arutades. Ta oli alati hea sõber ja mängukaaslane minu ning samuti mu õe lastele. Ei häbene tunnistada, et tihti oli Tõnul laste tarvis rohkem aega ja tähelepanu kui mul endal.

Täna jätame Tõnuga jumalaga. Mind ja paljusid sõpru jääb vaevama see, et me talle liiga harva ütlesime, kui hea ja vajalik inimene ta meie jaoks oli. Kuigi Tõnul endal jätkus häid sõnu teistele inimestele alati. See on viga, mida tagantjärele parandada pole võimalik.

Ainus, mida me Tõnu ees kogunenud tänuvõlga tasudes teha saame, on hoida ja sooja sõnaga tunnustada inimesi, kes on meie ümber. Õnneks on neid, ainult pealtnäha tavalisi inimesi, palju. Ärgem siis palun unustagem ja häbenegem neile oma tundeid välja näidata. Muidu märkame ühel hetkel taas, et juba on lootusetult hilja.

P.S. Võib-olla imestab mõni lugeja, miks ma loo kirjutasin ja miks Virumaa Teataja selle avaldas. Tavaliselt ilmuvad meie lehtedes vaid kastikesed surmakuulutustega või järelehüüded loomeliitude liikmetele. Ent näiteks inglise lehtedes on juba sajandeid heaks tavaks, et soe ja südamlik järelehüüe ilmub kõigile oma kogukonnas lugupeetud inimestele. Kahju, et me ütleme häid sõnu nii vähe ka leheveergudel siis, kui selleks on päris viimane võimalus.

Hannes Rumm, sõber

Tagasi üles