Persoon: Ratsatalu noore perenaise jäägitu pühendumine

Katrin Jõgi kunstniku silma läbi. Foto: Rain Pluutus

Tallinnast pärit Katrin Jõgi tuli kaheksa aasta eest Annikvere lähedale ratsatalu pidama ning nüüd ei kujuta ta linnaelu endale ettegi. Neiu unistuste hulka kuuluvad muu hulgas sisemaneež ja paarisrakend.

Paasi külas asuv Mätta ratsatalu on viimasel ajal olnud sageli meedia lemmik. Eesti Ekspressi ajakirjanik Madis Jürgen käis just alles Annikvere kandis uhke maasturiga, et testida Katrinile kuuluva iiri tõugu Ezra kõrval sõiduki võimekust lumehangesid läbida. Liigne on lisada, et hobune võitis.

Paar päeva hiljem külastas Katrini ratsatalu ka Eesti Televisioonis jooksva loodussaate "Osoon" võtterühm.

"See on hästi veider, oleme siin olnud juba kaheksa aastat ja nüüd siis ühe kuu jooksul kõik käivad. Võib-olla on asi selles, et nii suurepärane talv on olnud ja hobune sobib sellisesse talvepilti imehästi," arutleb Katrin.

Ilusat talve oskavad hinnata ka need külalised, kes tahavad reesõitu teha.

Näiteks ühel kaunil talvepäeval viidi tuntud näitlejate seltskond Altjale kõrtsi. Seejärel üksi tagasi tulles tekkis Katrinil kõrge ürgmetsa all oma hobusega sõites nii muinasjutuline tunne, et seda on raske sõnadega kirjeldada.

"Ma ei tea, see esimene lumi - puud olid nii suured, selline postkaart tuleb silme ette, tõesti lõi pahviks," püüab ta siiski nähtut edasi anda.

Katrin käis sügisel ratsa isegi Vihulas europarlamendi saadikuid valimas, sest niikuinii oli vaja väike treeningsõit teha, miks siis mitte koos oma lemmikuga valima minna.

Sai talu koos hobustega

Kui Katrin oli veel väike tüdruk, meeldis talle hirmsasti ratsutamine, nagu paljudele tema eakaaslastele. Hobustega puutus ta esimest korda kokku Tondi maneežis, kui ta polnud veel üheksaaastanegi.

"Eks ma juba siis unistasin oma hobusest, kuid suuremat hobusepidamise plaani veel polnud," ütleb nüüdne Mätta ratsatalu perenaine, kelle hoole all on praegu kümmekond hobust ja hulk väiksemaid loomi peale nende, näiteks eeslid, kitsed, lambad, kanad ja palju koeri-kasse, kes kõik tähelepanu vajavad.

Hobused ja need teised loomad tulid tema ellu tegelikult koos taluga. Nimelt sõideti Lääne-Virumaale lehekuulutuse peale eesti tõugu mära vaatama. Kuna talugi oli müügis, läks nii, et koos hobusega osteti ka talu.

"Et olin saanud praktika eest litsentseeritud eesti tõugu täku, siis oli esialgu mõte hakata siin eesti tõuhobuseid kasvatama," räägib Katrin, kes oli õppinud loomulikult hobusekasvatuse eriala.

Paari aasta eest aga tekkis suunamuutus, sest Katrinil tuli tahtmine teha midagi uut ja põnevat. Nii tõi ta talli iiri mustlashobused.

Mitte et eesti hobused igavad oleksid olnud, aga nende kasvatajaid on Maarjamaal üksjagu palju, kuid omapärase välimuse ja silmavaatega iiri hobused aitavad sel talul teistest paremini eristuda.

Seda võib tunnistada igaüks, kes neid siniste silmade ja "alt laienevate pükstega" edevaid mustlashobuseid on näinud.

"Nad on tõesti hästi atraktiivsed ja põnevad," kiidab Katrin. Ja lisab veel, et nad on eesti tõuga võrreldes pisut leebemad ja vähem jonnakad.

Hindab rahu ja tasakaalu

Kui Katrin oma argipäeva kirjeldab, alustab ta sellest, et hommikul tuleb hoolealustele põhk alla ja hein ette panna.

"Aga ma olen teinud oma elu selles mõttes lihtsamaks, et hobused elavad meil välipidamisel," täpsustab Katrin. Välipidamine tähendab seda, et hobused saavad vabalt valida, kas tukuvad varju all või jooksevad vabalt ringi.

Kui nad oma loomulikus keskkonnas toimetavad, ei heiduta neid ka tänavuse talve paks lumi ega pakaselised ilmad. Pigem ei meeldi neile tuul, iseäranis siis, kui nahk nende seljas on märg.

Kui Katrin räägib hobustest, löövad ta silmad särama. "Hobused oma loomu poolest tahavad rahu ja harmooniat. Nad on rohusööjad loomad, kes vabas looduses elades pidid kogu aeg olema valmis põgenema. Hobustele ei ole antud sarvi ega midagi muud, millega end kaitsta. Nende ainsad kaitsevahendid on jalad. Kui neile jäävad rahulikud puhkehetked karjas, siis oskavad nad seda nautida. Ma arvan, et see rahulik koostoimetamine mõjub ka inimestele alateadlikult hästi ja tõmbab hobuste poole. Peale selle on nad läbi aegade olnud inimeste abilisteks."

Mätta turismitalu meelitab inimesi maale ja hobuste juurde nii suvel kui talvel. On ratsutamishuvilisi, on kärarikkamaid seltskondi, kes käivad saunapidu pidamas, on peresid, kelle pisipere imetleb ratsatalus elavaid loomi.

Eriti palju on tänavusel talvel käinud reesõitjaid, et saada vahetut kontakti loodusega. Nii sõidetakse kuljuste kõlinal läbi lume kõrge koolduva ürgmetsa all, lapitekid reele paigutatud põhupakkidel, vaikuses kostmas vaid hobuse ühtlane hingamine.

Teinekord kutsutakse Katrin oma hobustega mõne lähedal asuva mõisa juurde, et külalisi kaarikuga vedada.

Katrin näib tõepoolest oma eluga rahul olevat ning ei kurda liiga rahuliku maaelu üle.
"Vahel võib minna nii rahulikuks, et rahu hindamiseks on vaja veidi rahutumat perioodi. Selline veider tegelane on inimene, et hea äratundmiseks peab vahepeal halb olema," filosofeerib Katrin, kes Tallinna, oma sünnilinna, satub haruharva.

"Tallinnas tuleb selline värin või närvilisus sisse, kontrast on väga suur. Aga jah, mingitel hetkedel on vaja äärmusi, et end pärast jälle hästi tunda," põhjendab ta.

Siinjuures rõhutab Katrin ka emotsionaalset toonust, mida hobustega tegelemine ja isegi nende patsutamine talle annab.

Teiste siinsete ratsatalupidajatega saab Mätta ratsatalu perenaine hästi läbi, mingit ärapanevat konkurentsi ei ole ja pigem tehakse koostööd. Mätta ratsatalu kuulub ka Lahemaa koostöövõrgustikku Ehedad Elamused Lahemaal.

Unistab kalessist

Seoses hobustega on Katrinil oma unistus: tahaks niisugust uhket kalessi, mida saavad vedada mitu hobust korraga. Küll oleks vägev nendega mõisate vahel sõita ja rahvale lõbusõitu teha.

"Mu väike unistus on kokku saada uhke paarisrakend veel uhkema kalessi ette või midagi sellist. Algust olen omapead siin teinud - puhtalt vajadusest võtsin hiljuti kätte ja panin kaks hobust lumesaha ette, sest lund oli juba nii palju, et ühe hobuse jõust jäi väheks ja traktorit majapidamises pole. Targad hobused mul, et kohe aru said, mida on vaja teha, ilma et oleks paaris käimist enne harjutanud," räägib noor perenaine.

Katrin on pikki tunde internetis igasuguseid uhkeid hobusõidukeid imetlenud. Ja kuigi suu jääb lahti, kui neid vaatab, annab ta endale aru, et hind on üsna soolane. Isegi korraliku auto saaks odavamalt kätte.

"Olen küsinud selle jaoks EASist toetust, kuid neile tundub hipoteraapia palju innovaatilisem," sõnab Katrin veidi irooniliselt. Teine unistus on rajada tallu maneež, kus saaks aasta läbi ja iga ilmaga ratsutada ning hobuseid õpetada.

Kuulan Katrinit, kes pakub jutu kõrvale meega teed ja omavalmistatud muffineid, ise aga mõtlen, kuidas üks habras neiu seda kõike jaksab, mistõttu pakun end ja toimetuseperet sõnnikuveotalguile appi.

"Jätame meelde!" kõlab naerune vastus.

Hipe Rohila
sõber naaberkülast

Mina sain Katriniga kokku sel moel, et mul oli kodus kits, kes otsis sokku. Kui nad olid Tallinnast Paasile tulnud, olin mina esimesena nende ukse taga ja küsisin laenuks sokku. Oleme Katriniga tunde istunud saunalaval ja tünnis, kuulanud linnulaulu ning rääkinud naistejuttu. Ta on vapustav inimene, kes on suutnud meie maailma oma enda maailma luua. Teda ei kõiguta asjad, mis meie linnainimesi tänapäeval kõigutavad.

Ta on õrnahingeline ja jäägitult pühendanud oma elu hobustele. Aga ta peaks hobuste kõrvalt ruumi jätma ka teistele asjadele. Alati, kui ma sealt ratsatalust mööda sõidan, olen palunud talle jõudu ja jaksu ja õnnistust, et tal need asjad ikka hästi läheksid.

Madis Jürgen
ajakirjanik

"Kes Katrini juurde satub, sellel tuleb peale suur alaväärsuskompleks - kuidas üks inimene küll nii palju jõuab! Tüütute külalistega suhtlemine võtab ju ise jubedalt auru ära. Siis veel õu lumest puhtaks lükata, sitt boksist välja ajada, saepuru asemele tuua, heinad-kaerad ette tirida! Normaalsed inimesed tõmbavad ennast ammu televiisorite ees kerra, tekk ümber tagumiku, kui Katrin kolistab ikka veel tallis ämbritega. Kogu selle tralli juures, mis Katrinil iga päev läbi tuleb teha, on ta ebaeestlaslikult lahke ja naerusuine.

Oleme Katriniga arutanud, et kunagi võiks teha regedega pikema sõidu. Võib-olla mööda vana hansaaegset taliteed Pärnust Tartusse üle lumise Soomaa, nagu vanasti. Uuriks vanu raamatuid - et kuidas see kunagi käis. Päris põiki üle Eesti oleks vist palju tahta. Tänavusel talvel oleks pidanud seda tegelikult tegemagi. Aga loodame, et tuleb edaspidigi lund.

Üks asi veel, mis iial meelest ei lähe - kui hästi Katrini kodus süüa tehakse. Kes seal majas laua tagant tõuseb, sellel on kõht head-paremat nii täis, et silme ees virvendab. Katrini ema ütleb minejatele alati hoiatuseks: vaadake, et pead vastu madalat piita ära ei löö. Kui ei ütleks, jookseks peadpidi vastu seina, ja laul oleks lauldud ka, ma arvan.

Katrin Jõgi
• Sündinud Tallinnas.
• Alustas ratsutamisega 8aastaselt Tondil.
• Õppinud hobusekasvatuse eriala.
• Tuli Paasile ratsatalu pidama kaheksa aasta eest.
• Talus elavad peale hobuste veel eeslid, kitsed, lambad, kanad, koerad, kassid.