Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Päevaintervjuu: Mälumäng peegeldab isiksust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Eesti Mälumänguliidu juht ja Tarkade Klubi üks nooremaid liikmeid Indrek Salis (39) ütleb, et faktide teadmine ja seoste leidmine nende vahel on üks isiksuse terviklikkuse peegeldus. Millest ja millal tekkis teil huvi mälumängu vastu?

Koolis klassiõhtutel tehti meil ikka mingi viktoriin, aga õige huvi tuli kodust kaasa. Sai jälgitud kodus televiisorist neid mänge, mis siis toimusid: “Üks viie vastu” ja “Kes pääseb edasi”. Mul vanemad olid ka asjast huvitatud ning teadsid asjast üsna palju, siis ma nendega koos vaatasin neid mänge.

Kes te vanemad olid? Kas nad võtsid mälumängu sama tõsiselt kui teie praegu?

Ema töötab mul siiamaani Mustamäe polikliinikus medõena ja isa ametikoht ei olnud küll midagi erilist, aga mälumäng oli tal selles mõttes nagu hobi: ta käis raamatukogudes, uuris kõiksugu kirjandust, tol ajal ka venekeelset.

Ma usun, et kuigi tal ei olnud kõrgharidust, oli tal teadmisi palju enam kui nii mõnelgi kõrgharidusega inimesel.

Mälumänguhuvilistele jäite te silma ülikooliajast, kui te tollase TPI võistkonnaga kõrgkoolide hulgas kõige tugevamad tegijad olite.

Ehitusteaduskonnas ma õppisin veevarustuse ja kanalisatsiooni eriala. Õppegrupi tähis oli EV - see oli stagnaajal selline hea tähis, et Eesti Vabariigi meenutamiseks. Tallinna Polütehnilises Instituudis ma alguses mälumänguga ei tegelenud, aga kui olin kas esimese kursuse teisel poolel või teise kursuse alguses, korraldati meil ehitusteaduskonnas mäng mingi komsomoliürituse nime all, ma läksin sinna ja juhtus kuidagi nii, et ükski mu kompanjon kohale ei tulnud, ja siis ma mängisin üksi ning sain üsnagi hea tulemuse. Siis pandi mind tähele, et oh-ohh, selline noorema kursuse tegelane.

Edasi tuli juba ülitugev Mõigu KEK.

Tegelikult ma päris sinna tööle ei läinud, ma lihtsalt sain Mõigu rahvaspordiklubi liikmeks.

Kus te töötate?

Erialasel tööl olen ma firmas Schöttli Keskkonnatehnika AS, mis tegeleb reovee ja joogivee puhastussüsteemide projektide ja nende seadmete müügiga.

Kas mälumängust on töö juures abi ka?

Otseselt, jah, tööga mälumäng seotud ei ole, aga pigem aitab see kaasa, sest ikka ütleb üks või teine, et me teame sind küll, et tegeled mälumänguga ja oleme sind seal või teises kohas näinud. See on see positiivne moment asja juures, aitab inimestega suhelda.

Kuidas saada heaks mälumänguriks?

Selleks peab hulk aastaid asjaga tegelema, et tekiks mingisugune baas, millele toetuda, tuleb luua mingi teadmiste süsteem ja maailmapilt, kus sul on mingid punktid kirjas, et sa umbes tead ja väga mööda ei vasta.

Ja muidugi tuleb jälgida igapäevast lisanduvat infot ka.

Tean inimesi, kes ütlevad, et mälumäng on üks kuiv faktide tuupimine, mis reaalelus mingit kasu ei anna. Mida mälumäng inimesele annab?

Võib-olla paljudele jääb mulje, et see on nagu mingi mehaaniline tuupimine, mis ei näita tõelist intelligentsi. Päris nii see ei ole - see on ikkagi faktide ja seoste loomise oskus, isiksuse terviklikkuse peegeldus.

Nii et tegelikult mitte faktitundmine kuivõrd just faktide tuletamine on oluline.

Tagasi üles