Kes te vanemad olid? Kas nad võtsid mälumängu sama tõsiselt kui teie praegu?
Ema töötab mul siiamaani Mustamäe polikliinikus medõena ja isa ametikoht ei olnud küll midagi erilist, aga mälumäng oli tal selles mõttes nagu hobi: ta käis raamatukogudes, uuris kõiksugu kirjandust, tol ajal ka venekeelset.
Ma usun, et kuigi tal ei olnud kõrgharidust, oli tal teadmisi palju enam kui nii mõnelgi kõrgharidusega inimesel.
Mälumänguhuvilistele jäite te silma ülikooliajast, kui te tollase TPI võistkonnaga kõrgkoolide hulgas kõige tugevamad tegijad olite.
Ehitusteaduskonnas ma õppisin veevarustuse ja kanalisatsiooni eriala. Õppegrupi tähis oli EV - see oli stagnaajal selline hea tähis, et Eesti Vabariigi meenutamiseks. Tallinna Polütehnilises Instituudis ma alguses mälumänguga ei tegelenud, aga kui olin kas esimese kursuse teisel poolel või teise kursuse alguses, korraldati meil ehitusteaduskonnas mäng mingi komsomoliürituse nime all, ma läksin sinna ja juhtus kuidagi nii, et ükski mu kompanjon kohale ei tulnud, ja siis ma mängisin üksi ning sain üsnagi hea tulemuse. Siis pandi mind tähele, et oh-ohh, selline noorema kursuse tegelane.
Edasi tuli juba ülitugev Mõigu KEK.
Tegelikult ma päris sinna tööle ei läinud, ma lihtsalt sain Mõigu rahvaspordiklubi liikmeks.
Erialasel tööl olen ma firmas Schöttli Keskkonnatehnika AS, mis tegeleb reovee ja joogivee puhastussüsteemide projektide ja nende seadmete müügiga.