Silma taga terendab tõde ja (m)äng

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kui seda “Rehepappi” ees ei oleks, võiks olla tegu pommteosega eesti kirjanduses. Praegu võib aga nentida, et Wimbergi romaan “Lipamäe” jätkab ja täiendab realistlik-rahvuslik-müstilist stiili uue ajajärgu ja uute tegelastega.

Ehkki Kivirähalgi on eelkäijad Matthias Johann Eiseni või Enn Vetemaa näol täiesti osutatavad, astus “Rehepapp” arhetüüpe raputades uude mõõtmesse. Astuda omanäolise ja vaimuka romaaniga Andrus Kiviräha raiutud sihti pidi on sootuks raske. Ent võimalik, tõestab Wimberg.

Kaks noort meest on julgesti avanud uudissuuna eesti kirjanduses, mille kaudu saab traditsioonilise, isikliku ja pseudomütoloogia vaimukal vahendusel läbi mängida kogu eestluse tõsimeelse ja hallikarvaliseks vanutatud ajalooängi. Kompleksidest puremata lustiga, antitammsaareliku kerguse vaimuga, minetamata samas tarka mõistmist ja valutundlikkust.

Hoolimata mängust ja vigurdamisest - või ehk just nende tõttu - saab “Lipamäes” uues dimensioonis võltshäbita välja mängitud ning mütoloogilise essentsiga vürtsitatud eestlaste sovjetiperiood, aeg, mida häbenetakse ja millesse selleaegsed veel õieti suhtuda ei mõista. Ega julge.

Wimbergi Lipamäel on ühe poisi suvede loomulikuks osaks nii esimesed vikatiga löödud heinakaared kui ka hiigelpõldu alistav kombainiderivi, vänderdamine “Ereliukase” nimelise jalgrattaga läbi pori maailma avastama või naabripiigat silmama ning vanavanemate pidulik pinsipäev.

Kaaruka küla üle lehvivast fluidumist ilmub aegu ja sündmusi, kus unenäoliselt põimub sotsrealistlik tegelikkus muinasjutuosistega, tatsavad tuttavlikud tulnukad, toriseb rahuldamatu ajaolend ning astub sõbralikult läbi koguni maamehenäoline kurat ise. Sitahark, mille “külge metafyysika võim ei hakka” viib mehepoja vastu volbriöö maarahvalikule prassingule.

Vaikse ajunaginaga avaneb silmatagune maailm, mis paneb proovile Jaak Jaagupoja mina tuuma tugevuse, ahvatledes “kärppseseene”, Caificus vernericuse abil astuma üle mõnuainete uue epohhi läve.

Wimberg on esikromaanis tarvitanud üpris järjekindlalt häälduspärast ortograafiat, hoides sel kombel truualamlikel ja tõsimeelsetel grammatikajüngritel pidevalt ora ribide vahel, võimaldamata neil raamatu seltsis väikest tukastust teha.

Romaanil jätkub üllatuslikkust lõpuni, lisad kaasa arvatud, kuigi mingil hetkel aimub väsimust, millest raske arvata, on see rohkem autori või lugeja jagu.

Ent kes kord alustab, loeb lõpuni. Olgu uudishimust või pahameelest. Huumorimeelsed loevad ehk lisaks korrale teise ja kolmandagi. Jäädes ootele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles