Korvpalluri kasvu mees seisab raamatukogu saalis ümmarguse laua ees ja pajatab rahvast naerutades, kuidas sündis virulastelt kirjandusauhinna teeninud romaan Lipamäe.
Enne küsimuste risttulle sattumist poseeris Max Laossonist - marksistlikust kirjamehest - magistritööd tegev Päevalehe kultuuritoimetaja Wimberg alias Jaak Urmet fotograafidele raamitud tunnistust lehvitades.
Seejärel laseb suruda kätt Virumaa ühisomavalitsustegelastel, kes kinnitavad, et preemiaraha - kümme tuhat krooni - on justsama arve peale laekumas.
Kohtumisele tulnud rahvas tahab teada, mida raamatu ilmumine ja tunnustus on kaasa toonud. Ja kuuleb vastuseks, et au ja pääsemise surematuse sisse. Et midagi toob see sisse ühiskonna liikmena, eelkõige vaimseid väärtusi. Raha see tuleb ja läheb, aga au jääb.
Ööbiks Rakvere bussijaamas
Virulaste antud kümne tuhhiga saaks õhtul taksoga Tallinna, pakub keegi vist summa väiksusele vihjates. Wimberg on miskipärast käbe vastama: Parem ööbin Rakvere bussijaamas.
Saal reageerib sama kähku ja valju naeruga. Sellel paigal on halb maine, praegu, poetab keegi kohmetu ülestunnistuse.
Jaaaa..., venitab Wimberg suu suurel naerul ja libistab silmadega üle saali. Minutit paar valitseb vaikus. Siis vahetub teema ja kõik saavad teada, et ka pikale reisile ei plaani mees minna: lõunas liiga palav, lennuk ja laev pole sõiduriistadena meeltmööda, buss logistab kondid haigeks.
Pigem luusin Eestis ringin, laseb aimata noor mees, kes Lipamäe raamatusse raiunud ühe väikese Järvamaa küla Kaaruka - oma vanaisa kodukoha - kõige tema inimeste, looduse ja sündmustega, mis lapsepõlvest helgena meelde jäänud. Ja muidugi fantaseerinud, ja teinud seda mõnuga.
Põhiline idee on fantaseerimise rõõm ja lust, mul on alati olnud vastumeelne ja arusaamatu, et kirjanik istub maha ja hakkab elu kujutama, hakkab analüüsima, mõtlema ja puurima, räägib Wimberg.
Vares lendab, vares raamatusse
Minule meeldib teistmoodi. Mina istun köögilaua taha ja fantaseerin, kui vares lendab mööda, siis vaatan, et varesed on jumala lahedad, et paneks varese sisse. Ei ole nii, et hakkan mõtlema, kuidas see vares siia sobib. Vares läheb mööda, vares sisse.
Wimberg räägib, et kirjutustöö käis öösel, siis kui teised magama läksid, kella neljani välja. Kui linnud hakkasid laulma, siis oli aeg magama minna. Teos valmis peatükk haaval tekstide kihi, kogumina, mis ühisosana on hakanud mängima. Ühtekokku kulus teosele kolm aastat.
Kui kord sisse elasin, hakkas see lugu veerema, veeres ja veeres... Kohati elasin kirglikult teksti sisse. Kui minul kui loojal oli võimalus hävitada kurjuse kehastus - see kirikuõpetaja - siis tahtsin pastaka vihast läbi paberi suruda, et sure uss! See oli nauditav elamus, tunnistab Wimberg, käsitsi kirjutaja.
Arvutisse teksti luues jääb tema sõnul nagu hingamine puudu. Käega on võimalik mõtelda, arvutiklahve klõbistades võib kirjutada ainult publitsistikat, mitte ilukirjandust, leiab Wimberg.
Küsimusele kriitikast vastab Wimberg, et seda peab olema mitmesugust. Kui ainult kiidetakse, siis kaob ära enesekriitika, kirjanik võib sattuda kiitjate mõju alla, tema südametunnistus, eneseks olemine kaob.
Nii on juhtunud näiteks Kaur Kenderi ja Kerttu Rakkega, kellest tehti üleöö jumalused ning praeguseks on nad oma loomingus täiesti langenud. Nad toodavad Wimbergi arvates lamedat kirjandust. Pealegi veel arvutiga.
Nendele aga, kes ei suuda Lipamäed lugedes läbi järada esimesest kolmekümnest läbu ja roppusi täis võtmeleheküljest, ütleb Wimberg lohutuseks, et esialgu oli see osa kaks korda ropum. Enesetsensuur tuli appi.
Soovitan seda osa kui harivat ekskursiooni teistesse ühiskonnakihtidesse. See on ohutu viis teada, et elus on midagi muud, kui turvaline elukeskkond. See on nagu Politseikroonika vaatamine kodus tugitoolis istudes. Vaatad: veri, mõrvad. Kui ei taha, vahetad kanalit ja vaatad Vapraid ja ilusaid, leiab ta.
Seda kõike on seal vaja sellepärast, et kirjandus on sotsiaalne nähtus ja peab hõlmama kogu ühiskonda, ühendama eri kihte, teab Wimberg. Kihid on väga elujõulised ja visad ja mingil moel isegi väärtuslikud. Loovinimesele tuleks kasuks, kui ta nende kihtidega kokku puutub. Annab elukogemust ja mõõtu tema maailmapildile.
Küsimusele, kas on tulekul uusi romaane, vastab Wimberg, et ei oska veel midagi lubada. Aga eks te oodake ikka, lisab ta võidukalt.