Tudu muuseumi-käsitöötare asutaja ja kohaliku maanaiste seltsi Loit elluärataja Helve Ploom on aastakümneid pühendunud kodukandi ajaloo jäädvustamisele ja maanaiste käsitööoskuste noorematele edasiandmisele.
Tudu naine ei lase talukultuuril hääbuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väike Tudu on selline koht, kus elavad agarad inimesed. Seal toimub kogu aeg midagi. Tudu Maanaiste Seltsi eelmise aasta tegemised ei taha ühele paberilehele ära mahtuda.
Käsitöö- ja koduloopäevade korraldamise kõrval on naised osalenud üritustel kaugemates paikades, võtnud ise vastu külalisi, ka võõrastest maadest, tähistanud rahvakalendri tähtpäevi, teinud korda kirikut, kudunud Eesti kaitseväelastele sokke ja kindaid, õpetanud teisi ja õppinud ise. Kõigi nende tegemiste keskel on toimetanud ka seltsi eestvedaja, Tudu muuseumi-käsitöötare asutaja Helve Ploom.
Ta kõneleb vaimustusega Tudu eakatest elanikest, kellelt kõik kaunid näputööd, vanad asjad ja mälestused pärinevad. "Kui vanad inimesed süttivad, kuuleb neilt uskumata toredaid lugusid," kiidab Helve Ploom, nimetades Aliide Pukki, Lehte Raja, Ruudi Miilot, Rein Kivimäed, Helgi Liuhkat ja teisi, kelle abil Tudu minevik ja inimeste oskused ajalootolmuga ei kattu, vaid edasi elavad.
"Rõõmustan alati südamest, kui mõni 80aastane mind oma sõbraks peab," tunnistab Helve Ploom. "Nemad ju ei kaeba raske elu üle. Ühe neist, kauni näputöö oskaja Elvi Moori, saatsime mullu manala teele. Tema kodu oli meie näituste jaoks kui varasalv," räägib käsitöönäituste korraldaja.
Esivanemate pärandus
Muuseumisse, kus aastal 2000 avati kaks esimest tuba, on teematubasid lisandunud. On villatuba, on kangatuba, on metsatöötuba - Tudu inimestele andis ju mets leiva lauale -, on 30ndate ja 70ndate stiilis sisustatud ruumid, on pärimuskultuuri tuba.
Kasutusele on võetud ka õuel asuvad puukuurid: ühes on saanid ja vanad põllutööriistad, teine kannab riideaida nime. Käsikiviga leivatoas saab ettekujutuse, milline on teekond viljaterast leivani.
Nagu kõigis kaugemates kohtades, vananeb elenikkond ja lahkuvad inimesed Tuduski. Kui tavaliselt kipub vanade lahkumisega ajalukku kaduma ka käsitööoskus, siis Tudus on kolm neidist, õeksed Maarja, Moonika ja Liivika Aal, kel näputööpisik paistab olevat lausa veres.
Eesti rahvakultuurikeskusest pärimuskultuuri koolituselt tagasi tulles avastas Helve Ploom enda jaoks lihtsa tõe. "Avanes justkui üks uks ja mulle sai selgeks, kui palju mõjutab meid esivanemate elu. Mõtlen siin oma emapoolseid vanavanemaid, kes elasid Lohusuus," kõneleb ta. "Vanaema ja vanaisa, Vabadussõjas osalenu, olid väga korralikud inimesed. Mitte kunagi ei liialdatud alkoholiga, ei ropendatud. Elamine oli alati väga puhas." Vanaema aias kasvanud lilledest sai kunagi alguse ka Ploomide kauniks tunnistatud kodu Tudus.
Helve Ploomi, tollal Mölderi, lapsepõlv mööduski Peipsi ääres Lohusuus Avijõe ääres, kusjuures koduõuest voolas läbi väike oja. See oli Ülejõe küla, teisel pool jõge, järve ääres asus vene küla. Inimesed saanud hästi läbi, järv oli kalarikas ja praegu defitsiitset rääbist liikus tollal ämbrite kaupa.
Lapsepõlvest on Helve Ploomil palju mälestusi. Isa mängis kannelt ja puhkpille Lohusuu puhkpilliorkestris, pidas mööblitisleri ametit, emal oli aga kaunis lauluhääl. "Küllap ma oma soprani olen emalt pärinud," arvab Helve Ploom.
Tudu-elu algas Helve Ploomil kohe pärast Tartu pedagoogilise kooli lõpetamist 1969. aastal, kus ta sai Tudu koolis laulmisõpetaja-pioneerijuhi koha.
Pärast töötas ka lasteaiakasvatajana, raamatukogu ja rahvamaja juhatajana. Tudus olnud siis palju noori ja lapsi ning kolleegid toredad.
Tantsisid uue tehnika
Kuuekümnendail-seitsmekümnendail hakkasid Eestis tegutsema estraadiorkestrid ja liikumisrühmad. Tudu liikumisrühm oli Eestis üks esimesi. Neli tüdrukut - teiste seas Helve Ploom - laulsid neljahäälselt estraadiorkestri saatel ja laulsid nii hästi, et käisid esinema isegi saates "Kaks takti ette". Tudus tegutses siis juba metsapunkt, tubli ettevõte, kus katsetati metsatehnikat. Käisid külalised Moskvast, kellele esines ka liikumisrühm. "Meie tants ja säravad kostüümid avaldasid neile muljet, justkui lääne värk. Leo Lauri metsakombinaadist viskas veel nalja, et tüdrukud tantsisid Moskvast välja uue tehnika."
Tudust leidis noor õpetaja elukaaslasegi. Sellega olnud veidi koomiline lugu. Nimelt kirjutanud Helve mehele Tõnu Ploomile sõjaväkke vend, et tule ruttu koju, koolis on üks noor õpetaja, aga poisid siin muudkui sahmerdavad. Ja nõnda see läks.
Helve sõnul on abikaasa nii hea inimene, et talle pole pikkade aastate jooksul mõttessegi tulnud, et keegi võiks parem olla. Tõnu ema kodu asus Peressaares, pere küüditati Siberisse. Pärast Stalini surma tuli nende pere, kus viis venda, Tudusse. Luua metsakooli lõpetamise järel sai Tõnu metsapunkti töökoha.
Rõõm ja mure
Perre tõid õnne tütred Evelyn ja Avely. "Kui Evelynil sündis poeg, siis tundsin ma sellest teatest meeletut rõõmu, mäletan, et mul oli tahtmine seda kellegagi jagada, aga olin siis üksi kodus," meenutab Helve Ploom. Saatuse tahtel jagus seda rõõmu vaid loetud tundideks, sest lapsuke suri. Järsku asendus tohutu rõõm sügava kurbusega, millele lisas traagikat väimehe surm liiklusõnnetuses.
Tartus elava Avely pojad Aigar ja Ander on juba seitse- ja kuusteist aastat vanad ning käivad vanaemal abis käsitöönäitusi üles panemas, vana mööblit korda tegemas. "Aastaid korraldas maanaiste selts ühe näituse jõulude, teise lihavõttepühade ajal. Näituse korraldamine nõuab kuupikkust eeltööd, tütrepojad on abis olnud kõige kiiremal, viimasel nädalal. Traditsiooniks on saanud suur käsitööpäev muuseumi avaral siseõuel, kus koos käsitööhuvilised naisseltsid ja vaadata kultuuriprogramm. Igal aastal on see päev kandnud mingit kindlat teemat. 2008. aastal propageerisime näiteks arhailist tikandit," kõneleb Helve Ploom näituste korraldamisest.
Mullu oli Tudu naistel mitu tähtpäeva. Maanaisteselts Loit sai kaheksakümneaastaseks, selle taasasutamisest möödus 20 aastat, käsitöötoa-muuseumi avamisest sai aga kümme aastat.
1996. aastal oli Tudus suur külapidu - maanaisteseltsi lipu õnnistamine. "Lipu valmistamine oli põhjalik töö, tegime kavandi ise, sest vana lippu seltsil ei olnud," meenutab esinaine.
Aja jooksul on Helve Ploom korraldanud ka lasteüritusi. Põnevaks kujunes maa-ahjus savi põletamine ja primitiivkeraamika valmistamine. "Valvasime poistega terve öö," on tal meeles. Paraku võtab viimastel aastatel hulga aega tegevus Lääne-Viru Naisseltside Liidus ja laste jaoks ei jää enam aega.
Maainimesed vajaksid Helve Ploomi meelest praegu rohkem häid uudiseid. See, mida räägitakse-kirjutatakse, viib tuju alla, arvab ta. Ka noortele pakutav meelelahutus kõneleb rohkem vägivallast, verest ja surmast kui headest asjadest. Isegi multifilmid propageerivad sõjakust.
Maarja Aal (19)
Helvet tunnen pikka aega, olen ju Tudus kogu elu elanud. Tema kutsuski mind ja õdesid käsitööd tegema. Tegelikult meeldis mulle käsitöö juba Tudu koolis õppides. Õpetajana on Helve väga sõbralik ja kannatlik.
Mädapea mõisas tuleb kevadel teksapäev ja sellel osalemiseks praegu valmistumegi. Mina õmblesin vanadest teksariietest laste mänguteki, ka täiendan oma teksakleiti, mille juures tahan kasutada käsitööpitsi, mis tuleb endal valmis teha.
Lehte Raja (80)
Mina olen Tudus vanaks saanud ja Helvet tunnen väga kaua.
Tema on kutsunud ikka meid, vanu inimesi, muuseumi käsitööd tegema ja näitustel kaasa lööma.
Minu eriala on villa kraasimine, ketramine, kudumine. Kui suvel toimub käsitööpäev, siis aga istun voki taha ja näitan, kuidas see ketramine käib.
Helve on selline inimene, kes oskab teisi inimesi kokku tuua. Iga aasta, kui Tudus on surnuaiapüha, tullakse linnast ja kaugemalt surnuaeda. Samal päeval on alati toimunud käsitööpäev ja inimesed käivad ka muuseumis. Rahvast on siis Tudus palju, teeveered autosid täis.
Olen kuulnud, et Helve on ka nooremaid enda asemele kutsunud, aga seni pole see õnnestunud. Nii et loobuda ta küll ei saa. Ta õpetab teisi ja on ise väga virk näputöötegija. Üks vaip käsitöötares on minu meelest nii ilus, et võtaksin selle kohe endale.
• Sündinud 22. juunil 1950 a Ida-Virumaal Lohusuus.
• Lõpetanud Lohusuu 8-kl kooli ja Tartu pedagoogilise kooli.
• Töötanud Tudu koolis õpetajana, lastepäevakodus kasvatajana, Tudu metsapunkti klubi, raamatukogu ja rahvamaja juhatajana.
• Tudu muuseumi-käsitöötare asutaja ja perenaine.
• Lääne-Viru Naisseltside Liidu ja Lääne-Viru Naiste Ümarlaua liige.
• Abielus, kahe tütre ema, kahekordne vanaema.