Pandivere kõrgustiku põhjavesi moodustub sade- ja sulamisveest. Kõrgustiku 1375 ruutkilomeetrisel võlvialal on kaksteist karstivälja 150 karstialaga. Karstiks nimetatakse süvendeid, mille põhjavesi on lahustuvatesse kivimitesse aegade jooksul tekitanud, kusjuures lehtrite diameeter võib ulatuda meetrist mitmesaja meetrini. Praegu on karstialad oma karstilehtrite ja nendest koosnevate ajutiste järvikutega hästi jälgitavad.
Kaks karstiala - Assamalla ja Savalduma - kuuluvad rahvusvahelise tähtsusega veeobjektide hulka. Kumbagi neist toidavad 50-60 karstilehtrit.
Kuni 10 hektari suurune Assamalla karstiluht saadab oma veed Võhmetu-Lemküla karstijärvedesse ja Porkuni järve. Assamalla luht on ainulaadne ja meie paremini uuritud karstiala. See asub Pandivere veekaitsealal, kuid on looduskaitse all ka üksikobjektina.
Kõik järvikud töötavad koos veesoontega ühendatud anumate põhimõttel. Karstunud alad on saastumisalad, sest siit läheb pinnavesi põhjavette. Kõrgustiku võlvil on põhjavesi pinnareostuse eest nõrgalt kaitstud või hoopis kaitseta.
Reostusoht
Kas reostuskoormus on viimasel ajal vähenenud? Räägitakse, et kõige rohkem kosus loodus siis, kui suurmajandid likvideeriti.
See väike hingamisaeg on taandumas, sest euroraha tõi tagasi jõukuse - ostetakse põlluväetisi ning rajatakse suurfarme.
Õnneks on Pandivere "lagi" kuulutatud nitraaditundlikuks alaks ja see tähendab erinõuded. Hea ka see, et euroraha toel ehitatakse alevite heitveetorustikke, et nii veekogusid olmesolgist säästa.
Aga rikkad oleme küll - Pandivere kõrgustikul tarbitakse nii majapidamistes kui igat liiki tootmises eranditult põhjavett!
Eesti on üks suur veeraiskaja. Ja nimelt - selleks et saada kätte tonn põlevkivi, on vaja välja pumbata 15 tonni põhjavett. Selle, puhta vee, saadame Läänemere suunas! Pidime olema veeraiskajate esikolmikus, koos asiaatidega, kes oma põlde niisutavad ... Aga edetabeleid armastava peaministri kõnedes see ei kajastu.
Veerikas Eesti
Milline võiks olla veerikka Eesti homne päev? Kõigepealt tuleb täita eurodirektiiv - saada aastaks 2015 Eesti looduslike vete kvaliteedi hindeks "rahuldav".
Edasi võib mõelda koguni nii. Hea, kui Eesti homsetesse plaanidesse mahuks ka tuumaelektrijaam ja taastuvenergia. See vabastaks palju kaevureid ja nad saaksid hakata põhjavett villima - müügiks. Müügitulu oleks kindlasti kordi suurem, kui praegu toodetud põlevkivielektri kogumaksumus. Meie riigi ökoloogiline jalajälg muutuks ökojäljekeseks ...
Ja puhta vee turust puudu ei tule! Juba praegu on ühel miljardil maakera elanikul probleeme joogivee kättesaamisega. Ega meie jalgealune põhjavesi otsa ei saa, sest on seegi taastuv ressurss, moodustub sade- ja sulaveest.
Mine veevälju vaatama
Meie põhjavett nimetab hüdrogeoloogist professor Hella Kink koguni kõige unikaalsemaks maavaraks. Seda ressurssi tasub sul, kallis lugeja, endal vaatama minna.
Meil ka siin omamoodi "nõiakaevud". Sõida Rakverest Väike-Maarjasse, näed Assamalla luhta. Lähed oosiäärset teed mööda Mõdriku-Kehala suunal, sinab vastu karstijärvikute veepeegel. Siinset vaatevälja kutsutakse Mõdriku-Saueaugu ajutiste karstijärvikute alaks. Vähemalt kahest järvikust sa siin mööda ei vaata: paremat kätt on Suurauk ja peatselt vasemal Ristikivi auk.
Tahad näha Andiauku, sõida üle oosi. Minema pead kohe, sest vesi vajub iga päevaga lehtreid pidi maa alla, ühinemaks sirinal või kolinal põhjaveega.
Ja õpetajad, praegu on õige aeg õuesõppe korraldamiseks! Juba õitsevad oosil ka sinililled.