Tuve Kärner on tuttav sadadele virulastele, sest tema asutatud põneva ekspositsiooniga Järva-Jaani tuletõrjemuuseumit, mis ei jää kaugele Lääne-Viru maakonna piirist, on aastate jooksul külastanud paljud huvilised ka meie maakonnast.
Tuve Kärner unistab muuseumipapa ametist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järva-Jaani tuletõrjemuuseum ei tekkinud tühjale kohale. Asulal on 111aastase ajalooga vabatahtlik tuletõrjeühing. Millega seletate kohaliku pritsimeeste ühingu järjepidevust?
1899. aastal loodi Järva-Jaani Tuletõrjujate Ühisus. Ja ei ole üldse olnud tähtis, milline riigikord kehtib või mis värvi lipp vardas lehvib, kohalik pritsimees on alati olnud valmis nii oma kodu kaitsma kui hädasolevale naabrile appi ruttama.
Ta peab au sees Eesti tuletõrje lipukirja "Jumalale auks ja ligimesele kaitseks!", samuti vanade kultuuritraditsioonide edasikandmist. Tänaseni tegutsevad meie vallas segakoor ja puhkpilliorkester, aga ka tantsurühmad, mis alustasid juba sajand tagasi, kui kogu seltsi- ja kultuuritegevus toimus pritsimeeste ühisuste juures.
Palju aastaid oma elust olete olnud vabatahtlik pritsimees. Mis teid selles ametis köidab?
Mind võeti Järva-Jaani Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu noortesalga liikmeks vastu 1965. aastal. Kolm aastat hiljem valiti Järva-Jaani keskkooli noortesalga esimeheks. Veel olen kuulunud Järva-Jaani tuletõrjekomandosse ning juhtinud Järva-Jaani kolhoosi tuletõrjesalga tööd. Kui 1998. aastal taasasutasime õigusjärglasena Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi, usaldasid kaaslased mulle selle juhtimise.
Võlu ei oskagi otseselt sõnastada. Aga üritan koos heade kamraadidega anda endast parima, et muuta inimeste mõttelaadi ja suhtumist tulesse. Tuli on seni suur sõber ja abimees, kuni ta on meie meelevalla all. Kuid kui sealt välja pääseb, osutub suurimaks vaenlaseks.
Püüame väga erinevate meetoditega teha ennetustööd, et häviks vähem riigi ja rahva vara ning meie kõrvale jääks alles meie lähedased. Oleme pikki aastaid etendanud rändnäitusetendust "Tuli lahti!". Muide, päris esimest korda 1995. aastal Võsu rannas.
Korraldame tulekustutusõppusi, võistlusi, meil on endisaegsetes tuletõrjevormides esinev Priitahtlike Pritsimeeste Pasunapoiste Punt ehk ansambel 5P, näitame retrokino variandis vanu tuletõrjefilme. Hiljuti valmis ennetustööauto Ennetuse Eedi, millega käime samuti lasteasutustes, üritustel, laatadel jm, et järjekindlalt selgitada elanikkonnale tuleohutusnõuete täpse täitmise vajadust.
Valu - see tekib siis, kui näed pereema lohutamatult pisaraid valamas oma kaua koduks olnud tare varemete juures ja selle püsti jäänud korstnas suuri pragusid. Ka siis, kui pereisa elutu keha joomingujärgsest põlengust välja tuuakse. Suurima valu tekitab laste hukkumine, sest selles on enamikul juhtudel süüdi ikka täiskasvanud. Kas või puuduliku selgitustöö tõttu. Paraku pritsimehed oma selgitustööga päris igaüheni ei jõua.
• Sündinud 2. novembril 1952. a Paides.
• Õppinud Järva-Jaani keskkoolis ja Tallinna polütehnilises instituudis.
• Järva-Jaani kultuurimaja kauaaegne direktor.
• Nelja lapse isa.
• Mitme riikliku autasu ja Järva maakonna vapimärgi omanik.
