Hiljuti jõudis 80. verstapostini põllumajandusdoktor, teadlane ja õppejõud Leo Saluste, kes eaka mehena on võtnud oma südameasjaks bioenergeetika tähtsuse teadvustamise Eestis.
Leo Saluste usub bioenergeetika tulevikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olete põline virulane, sündinud Tudulinna vallas. Millised on teie esimesed lapsepõlvemälestused metsade rüpes asuvast Sahargu külast ja isakodust?
Kasvasin talupidaja peres. Isa haris 1935. aastast peale viieteistkümnel hektaril uudismaad, rajas kultuurrohumaid ja kasvatas tõukarja. Oli abivallavanemana aktiivne valla ühistegevuses, edendades kohaliku piimaühingu ja ühispanga tööd. Minu töö kodutalus algas kuueaastaselt karjaskäigu rõõmude ja muredega. Isa pidas oluliseks koolitarkust ja süvendas minus õpihuvi. Ta soovitas, et võtaksin sihiks minna põllumehe tarkust taga nõudma Jäneda põllutöökeskkooli.
Kuidas mõjutasid 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon ja sellele järgnenud sõjakoledused pere saatust ja teie kooliteed?
Isa rebiti minu käte vahelt. Ta arreteeriti 26. juunil 1941 kahtlustatuna metsavendade abistamises, tema eluküünal kustus 28. augustil järgmisel aastal Solikamski surmalaagris.
Minu õlule langes juba teismeliseeas paljude kahehobusetööde tegemine talus. Alates kündmisest, külvamisest ja viljalõikusest, lõpetades metsaveoga. Põllumeheks õppimist alustasin 1946. aasta sügisel Vaeküla põllumajanduse mehhaniseerimise tehnikumis ja jätkasin järgmisel aastal Jäneda põllumajandustehnikumis.
19aastase noorukina võtsite relva ja läksite metsavennaks. Mis ajendas niisuguseks kodanikujulgeks teoks?
Massiküüditamise päeval, 25. märtsil 1949. aastal, kui Jänedale tuli KGB (riikliku julgeoleku komitee – toim.) auto vene sõduritega, jätsin ühiselamu korrapidaja posti ja jooksin metsa. Piisavaks ajendiks oli isa saatus. Kuu aega varjasin end relvastatuna kodutalu ümbruskonna metsades. Kui tundus, et olukord muutub rahulikumaks, tulin metsast välja. Relva peitsin kodutalu lähedusse. Naasin Jäneda kooli ja lõpetasin selle sama aasta suvel nooremagronoomina.
Kuidas algas teie töömehetee ja jätkusid õpingud?
Tööle suunati mind Saaremaale. Alustasin Kihelkonna zoovetjaoskonna juhatajana. Selline oli minu tollane sovetlik ametinimetus. Oli karm aeg. Talud hääbusid ja kolhoosikorra vägivaldne pealesundimine laastas maamajanduse. Aga saarlased on üks visa ja kange rahvas. Mind võtsid nad kohe omaks.
Sel karmil 1949. aasta sügisel kirjutasin ma peamiselt välja koduloomade tapmislubasid. Edasi tulid juba Pöide masina-traktorijaama peaagronoomi ametikoht ja põllumeeste õpetajana asusin esimest korda tööle 1954. aastal Põltsamaa põllumajanduse mehhaniseerimise koolis. Järgnesid töömeheaastad Kurtna linnukasvatuse katsejaama vanemagronoomina. Seal rajasin kultuurkarjamaid. Töö kõrvalt õppisin EPA kaugõppeteaduskonnas ja lõpetasin selle 1959. aastal agronoomina
Millal küpses otsus, et teie missioon on saada teadlaseks?
Teadusuuringutega tegin algust 1960. aastal Kurtnas, kui hakkasin uurima, milline on kultuurkarjamaa rohu söötmise mõju lindudele.
Vajalike väliskogemuste hankimisele sain hakata mõtlema alles pärast edukat võitlust isa rehabiliteerimise eest 1965. aasta suvel, sest rahvavaenlase poega ei võinud ju usaldada ja võõrsile õppima saata.
Esimesele välislähetusele pääsesin 1966. aastal, kui teadlaste rühma koosseisus sõitsin Saksa demokraatlikku vabariiki. Järgnesid väliskomandeeringud Taani, Rootsi, Hollandisse, Saksa föderatiivsesse vabariiki, Jugoslaaviasse, Ungarisse, Šveitsi ja Austriasse.
Leo Saluste
• Sündinud 29. mail 1930. aastal Tudulinna vallas Sahargu külas.
• Põllumajandusdoktor, Eesti maaülikooli majanduse ja sotsiaalinstituudi vanemekspert, MTÜ Virumaa Biogaas juhatuse esimees.
