Ühel hommikupoolikul, pärast poetretti, avastasin meite maja ees teekurvist poriloigu veerest umbes neljakuise kassipoja. Kräunus teine oma titehäälel haledasti, mispeale algul tegin südame kõvaks ja astusin rahumeeli tuppa.
Sulev Kool: Las kassipoeg jääb poriloiku?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga see appikarje kostis ka läbi akna, ja sa võid ju kukla klaaside poole pöörata – et silm ei seletaks – ikka kratsib südant mis kole ja paneb kukalt sügama, et mis küll ette võtta.
Veerand tunnikest endaga omaenese meelerahu eest võidelnud, andsin ometi alla ja tarisin tolle uduvihmast märja ja käppadest rääbaka karvapuntra koju. See on see suur ja hale süda, mille pärast häbene või silmad peast.
Kassipoeg puges köögis radiaatori alla ja võttis seal toonid maha, paremat silma uudistavalt suuremaks punnitades, aga vaesemaga see ei õnnestunud – oli kõvasti rähmas. Kempsupaberist lapikesega saime rähmast vabaks.Tore küll, aga – mis edasi?
Vihmast räästa alla
Naine jäi tolle ajutise olukorraga päri, tõi poest piima ja heldis teine kohe ka muidu südamest.
Samas meenusid meile mõlemale igapäevased kohustused, mis kassihooldamisega mitte üks põrm ei haakunud. Selge see, et tarvis uuest sõbrast kuidagi ristiinimese kombel vabaneda ja mida varem, seda parem.
Seni, kui me toda omamoodi totrat situatsiooni arutasime, oskas kassipõngerjas piimast loobuda, vähem kisada ja lõpuotsa tukkuma jääda.
Helistasin varjupaika. Sain teada, et iga linn peab oma hulkuvate penide ja kasside saatuse eest ise hoolt kandma ning tasuma kõik kulud, kui loom varjupaika toimetada. Ja rääkigu ma sel teemal ka linnavalitsusega. No sai kõneldud, asjas selgusele saadud.
Pole vist mõtet üle seletada, mis üks leitud või siis jälle kinnipüütud elukas linnale maksma läheb, kui teekond varjupaika seatakse. Igatahes tuuluta mitte kaht sajalist, vaid ikka mitu korda enam. No ja siis mina, loll, lähen tolle kassiniru pärast sinna veel kätt sirutama.
Jah, aga see pisike seal kööginurgas polnud ju miski hulkur, lihtsalt üks jumal teab mis asjaoludel ja tõenäoliselt autost mahapudenenud loomaraasuke. Või veel hullem - leitud küll, aga ega vist enne kaotatud – välja visati, vaat mis!
Helistasin mõne aja pärast varjupaika uuesti: kui ma kassipoja ise ära toon, et mis see lugu siis maksab. Ikka sama taks, kuulsin vastuseks. Sest tarvis ju steriliseerida, vaktsineerida, kastreerida ja mis kõik veel.No ja õige kah, ja kust see varjupaik selle raha võtab. Niisiis – tasuta võileibu pole ning pole ka miskit tasuta ära andmist.
Kass kaelapeal
Loodetavasti seks ajaks, kui see lugu ilmub, olen tollest ärapäästetud hiirekeldrikesest prii. Ehk olen vahepeal leidnud kellegi Maali-Juuli, kellele iseenesest kaunis, aga mulle kohe mitte raasugi vajalik kassike kaela määrida. Aga muidu – hakka või ametit vahetama, naisest lahutama või muid hulle tükke tegema. Näiteks võta kassirajakas sabapidi pihku ja tao vastu puud.
Mnjah, meeleheitest või muidu säherdustel ajenditel võib ju inimene iga hinna eest lasta kaastundel ja hoolitsusel minna kus seda ja teist, minna julmaks ja tappa hinges kõik, mis seni oli püha ja kaunis.
Mida mõtles see inimene, kes tolle pisikese, musta lauguga valge kassikese teeperve poetas, käppapidi poriloiku?
Pole midagi, kassipoeg – me oleme nüüd ju omavahel puhta tuttavad ning üht pea sina meeles: sulle kasulikus suunas arenevad alati asjad mitte seaduste, võimu ega raha pidi, kuigi seda ette tuleb, vaid tähtis on ennekõike tutvuskond ja sõbrad. Vaat siis oled loigust väljas, käpad kuivad ja kindel katus pea kohal.
P.S. Tänaseks on kass endale Ojakülas lahke pererahva leidnud.