ega ja selle vähesust on popp kiruda. Kui sul ei ole kiire, siis pole sa keegi. Ent ega kiirus ei ole mingi asi iseenesest. Ikka inimesed ise loovad kiirust ja võivad selle vajadusel ka likvideerida.
Tauno Toompuu: Kuuldav aeg
31. juuli 2010, 02:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsimusele, “mis on maailmas uut”, vastab Tõnis Mägi oma laulus “kiirus, vaid kiirus, ei muud”. Tõsi, mitte alati pole olnud kiire.
Abi päevaplaanist
Pekka Himanen sarjab oma toredas raamatus “Häkkeri eetika ja informatsiooniajastu vaim” benediktlaste kloostrikorraldust, kus kehtinud range päevakava on tema meelest mõjutanud meie tänast ajasõltuvust.
Moodne “tegija” (IT-mees) on ajavaba ja töötab ning toimib täpselt säärase ajakavaga, nagu talle endale meeldib ja kõige paremini sobib. Just nii olevat saadud kõige paremaid tulemusi.
Ilmselt on kloostri päevakavale osutamine meie tänase ajakasutamise ja -juhtimise teemade puhul asjakohane. Kindlaks on määratud aeg tööpäeva alustamiseks, enam-vähem on teada ka aeg lõunaks, tööpäeva lõpp ja öörahu algus.
Ei tahagi vaielda selle vastu, et Euroopa kultuuri oluliselt mõjutanud kloostritraditsioon on ka meie ajakäsitlust mõjutanud. Kuid keeruline on põhjendada selle traditsiooniga tänase kapitalistliku ühiskonna kummalist Kronose-orjust.
Ennem võib nõustuda Max Weberiga, kes protestantlikus traditsioonis tänase ühiskonna töönarkomaaniat süüdistab. Kloostrivaimsus pigem allutab aja, kui allub sellele. Päevaplaan ja fikseeritud peatushetked on selleks, et vabastada oma meeled olulise jaoks ja mitte raisata energiat aja jälgimiseks ega planeerimiseks. Kõik on juba planeeritud.
Olemata aja ori
Ühe vahendina selle vabaduse loomiseks ja jagamiseks on nii kloostrites kui laiemale kogukonnale suunatud kirikutes kasutatud lokulaudu, hiljem kellasid. Kellahelin teatas põllul, metsas, järvel või turul toimetavale inimesele aja kulgemisest. Ikka selleks, et tagada vabadus oma tegemistele, ilma et pidevalt aja pärast muretsema peaks.
Kellahelin kirikutornis tahab kinkida sedasama vabadust. Võime ju öelda, et tänapäeval inimesed ei vaja sihverplaati kiriku kellatornis. Hommikune äratushelin tuleb öökapilt, päevased täistunnipiiksud käekellalt ja meeldetuletussignaalid mobiiltelefonilt.
Ometi oleme Rakvere Kolmainu kiriku külge paigutanud nii sihverplaadi, kui pannud käima kellad, mis iga 15 minuti möödumist meelde tuletavad ja täistunnil tundide arvu teatavad. Ilmselgelt ei ole avalik ajanäitaja tänapäeval vajalik inimestele selleks, et nad õiget aega teaksid. Vaid ikka laiemalt - vaimsemal eesmärgil, tuletades meelde, et keegi ei pea olema aja ori.
Aeg kulgeb omasoodu ja on mõttetu arutleda, kas aega on vähe või palju. Aeg on kontinuiteet, ta jätkub kuni ükskord otsa saab. Ja kui aega enam ei ole, siis pole ka üldse vaja aja peale mõelda.
Kirikukellad
Vabadust ajast tahavad kuulutada ka kirikukellad oma veerandtundide möödumist tähistavate kõlksudega.
Sama ülesannet täidab laupäevaõhtune kell 18 algav pikem kellahelin, mis kuulutab töönädala lõppenuks ja pühapäeva alanuks.
Isegi nii kapitalistlikus ühiskonnas, kus klienditeenindaja võib vabast pühapäevast üksnes unistada ja hingamispäeva asemel niidukite vingus hektareid mõõtes murupäevi pühitsetakse.
Siingi avaneb vahel mõni kõrv kuulma rohkem kui vaid ühe ajalõigu möödumist, kuulama ka küsimusi elu tähenduse ja mõtte kohta.
Pühapäevased kellad üks tund, pool tundi ja viis minutit enne jumalateenistust meenutavad inimese kulgevat loomust ja seda, et ka elus on kulminatsioone ja puänte, mille mahamagamine tähendab kogu etenduse mõtte kaotamist.
Sügisel loodame mängima panna veel ühe keskpäevase pikema kellamängu, mille loomisega on maestro Arvo Pärt juba alustanud.
Südapäevane kirikutornist kajav sõnum võib mõnele teatada
poolpäeva möödumist, teisele ehk alles hommiku algust.
Olulisem iga üksiku päevarütmist on mõistmine, et aeg ei pea sisustama inimese elu, vaid inimene sisustama aja. Siis ollakse vabad aja orjusest ja allutanud Kronose.
Just sellel eesmärgil kirikukellad aja kuuldavaks löövadki. Ja nõnda saab midagi ajatut kuuldavaks selles aja teatamises juba samuti.