Eestis kasvatatakse teravilja 320 000 hektaril, Lääne-Virumaal 43 000 hektaril. Meie igapäevase toidu jaoks on oluline rukki ja nisu toodang.
Saak alles salve jõudmata, aga teraviljaturg juba paanikas
22. august 2010, 08:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabariigis kasvatatakse rukist 15 800 hektaril ja nisu (tali- ja suvinisu) kokku 117 000 hektaril. Lääne-Virumaa vastavad arvud on 1700 ja 15 200 ha. Igal aastal kogu rukis ja nisu madala langemisarvu tõttu ei kõlba leiva ning saia küpsetamiseks.
2009. aastal saadi vabariigis teravilja kogusaagiks 873 000 tonni, sellest rukist 39 000 ja nisu 324 000 tonni. Lääne-Virumaal on need arvud vastavalt 3900 ja 50 000 tonni. Otra, mis enamasti läheb söödaks, kuid ka toiduks ja õlle tootmiseks, kasvatati Eestis 140 000 ja maakonnas 22 500 hektaril.
Rapsi, millest Eestis põhiliselt toiduõli toodetakse, kasvatati vabariigis 82 000 ja Lääne-Virumaal 12 500 ha.
Kaks viimast aastat ei olnud soodsad tootmistingimuste ega kokkuostuhindade poolest. Tänavu oli ootus, et saak tuleb korralik. Esimesed koristuspäevad näitavad, et olukord on väga erinev. Juulis mõjutas saaki kõige enam sademete hulk ka väikeses piirkonnas.
Taliviljad annavad tavalise saagi 2,5-3 tonni hektarilt, möödunud aastal oli vabariigi rukkisaak 2,5 ja talinisu 3,2 ning suvinisu 2,9 tonni hektarilt. Lääne-Virumaa rukkisaak oli 300 kg võrra madalam, talinisusaak 200 kg võrra kõrgem. Lootus oli paremale suvinisu- ja odrasaagile, kuid esimesed koristusnädalad näitavad, et põud on oma mõju avaldanud. Viljatera on väike ja saagis keskmine.
Eesti põllumees on võimeline täielikult varustama vabariigi elanikud esmaste toiduainetega. Selleks on vaja stabiilsust ja sihikindlat tegevust. Kaks aastat pidi põllumees müüma teravilja alla omahinna.
Rukki pind vähenes 2009. aastaks 40%. Sama aasta sügisel küll suurenes külvipind 20% võrra, aga 15 000 hektarit annab tarbimiseks 30 000-35 000 tonni rukist.
Vabariigi elanike arv on 1,35 miljonit, kes peaksid tarbima inimese kohta vähemalt 110 kg leiba (300 g päevas) aastas, siis läheb hea rukkileivaga varustamiseks vaja (65 x 1 350 000)
85 000 tonni rukist. Tänapäeval on nn rukkileivas küll 20-50% rukkijahu, mistõttu peaks Eestis toodetud rukkist nagu jätkuma.
Nüüd on töötlejatel ja müüjatel paanika lahti, sest Pariisi börsi teraviljahinnad kargasid lakke. Nisu hinnaks pakutakse 3500 krooni tonn, möödunud aastal oli 1800 krooni tonn. Euroopa rukkist ei huvitu.
Maailmaturuhinnad ei tähenda teraviljakasvatajale hinna kohest tõusu, sest enne külvi sõlmiti ostu-müügilepingud kokkuostjatega selleks, et tagada väetiste ja taimekaitsevahendite ostmine.
Et kodumaine rukis halbadel aastatel ei sobi alati leiva tootmiseks, on vaja rukkikasvatust paindlikult korraldada. Riigis peab olema aastane leivavilja varu.
Soodsal aastal, nagu tänavu, ostetakse aastane tagavara ja enamgi, teisel aastal kasutatakse toiduks sobimatu piirituse tootmiseks.
Eeltoodut arvestades on Eesti elanikkonna häireteta varustamiseks vajalik rukkipind
25 000 ha, millelt saadakse leivaks kõlblikku vilja 40 000-
50 000 tonni. Ikaldused Euroopas, Venemaal ja Kasahstanis näitavad kätte, et maailmaturule alati loota ei saa.
Normaalne rukki hind 2000-2500 krooni tonn ja paindlikult korraldatud kokkuost paneb põllumehed tegutsema ning leivatööstus varustatakse kodumaise viljaga.
Kui rukki hind tõuseb 1 krooni võrra, ei ole kuidagi põhjendatud leivakilo hinna tõus 10 krooni võrra.
On ju tänapäeval kilogrammis rukkileivas ehk tootes rukist parimal juhul 25% või otsesõnu kokkuostuhinnast lähtudes 25 senti.
Kui imporditud rukkijahu on kallim, siis ei maksa leiva hinna tõusu Eesti põllumehe süüks panna.