/nginx/o/2021/10/05/14115009t1h1a12.jpg)
Selleks ajaks, kui motosportlane on vajaliku varustuse kokku pakkinud ja treeningupaika jõudnud, on jooksja juba sörkimast tulnud ning duširuumi suundunud. Ohtralt põnevust ja huvitavat vaatemängu pakkuv motokross on ajamahukas hobi. Endine suusahüppaja Kaarel Nurmsalu teab seda.
Kohtume läbi aegade parima motokrossisõitja Juss Laansoo värskelt kokku pandud motokrossimeeskonnaga HRC Honda Racing. Selle nime all sõidavad tuntud endine suusahüppaja Kaarel Nurmsalu, 2009. aasta juunioride Euroopa meister, samuti Virumaa mees Priit Rätsep ja Eesti motokrossi tulevikulootus Henry Vesilind.
Pärast väikest ekslemist tsemendilinna tänavatel jõudsime siiski Kunda motokrossirajale, kus meid võttis vastu terve armee motomehi. Et linnaelanikke võimalikult vähe häirida, on lubatud seal sõita vaid teatud aegadel. Kuna samal rajal peetaksegi nädalavahetusel hooaja esimesed võistlused, oli liivast rada katsetama saabunud hulk krossisõitjaid.
HRC Honda Racingu noorim sõitja, 13aastane Harjumaa noormees Henry oli juba sõidumundris ja mõõtis tsikliga kilomeetreid. Nii Priit Rätsep kui Kaarel Nurmsalu tegid samuti sõiduks ettevalmistusi. Kuna Nurmsalule oli eelmisel treeningul tundunud, et amordid on jäigad, seadistas ta tiimipealik Laansoo valvsa silma all ja juhendamisel oma sõiduvahendit.
“Üldiselt ma sõidan sellise rattaga, nagu ta on. Seadistame siis, kui Juss näeb, et on vaja,” mainis Kaarel Nurmsalu.
Enne rajale suundumist tuleb motomehel selga ajada hulk varustust. Külma ilma puhul sättis Nurmsalu kõigepealt vastu ihu sooja spordipesu, sinna peale toed ja kaitsmed ning alles siis spetsiaalsed sõiduriided ja -jalatsid. Motokrossijalanõud nägid välja kui mäesuusasaabaste saledamad õed. Nurmsalu hinnangul on need suusasaabastest siiski mugavamad ja painduvamad.
Kogenud sõidumehe Juss Laansoo selgitusel võtab riietumine olenevalt kogemustest aega kuni 10 minutit.
Sportlikult saleda kehaehitusega Kaarel Nurmsalu on võrreldes suusahüppeaegadega 15 kg ülekaalus. Sõna “ülekaal” on Kaarli puhul küll ilmselge liialdus, kuid spordimehe sõnul tuli suusahüppetornist alla vuhisedes väiksem kaal kasuks, kuna tuul jaksas kergemat kogu kaugemale kanda.
Küsimuse peale, kui palju tsikkel trennis kütust võtab, vastas masinasse juua valav Nurmsalu, et kõik, mis sisse kallata, kulub ära. Mullu hobikrossisarja kaasa teinud mehe kogemusel saab ühe paagitäiega sõita umbes 1,5 tundi. Möödunud hooajal kogunes Tamsalust pärit hobikrossimehel tervelt 60 sõidutundi.
“Mõni hobi on nagu haigus. Kõik kohustuslikud asjad teed ära, et ennast premeerida. Teinekord premeerid ennast nädal aega jutti. Tahaks kogu aeg sõita,” tunnistas Kaarel Nurmsalu.
Krossirajalt õigeid mehi foto ja video tarbeks välja otsida ei ole kerge ülesanne. Kirevais rõivais krossisõitjad sagivad rajal nagu sipelgad pesas. Rattal ilutsevate numbrite järgi pole tuvastamine samuti lihtne, sest pärast paari ringi läbimist olid läikivad ja värvilised sõidukid korraliku liivakihiga kaetud.
Enne rajale suundumist soojendas Priit Rätsep summuti abil käsi, sest sõidu ajal kipuvad need jäässe minema. Paksemate kinnastega on aga halb sõita. Pärast sõitu näolt rajalt kaasavaraks saadud pinnasekihti pühkides ei osanud sõidumees isegi arvata, kui palju liiva on ta elu jooksul ära söönud.
“Iga ala toetab teist, keha on ju üks,” vastas Nurmsalu, kui tal suusahüppeid ja krossisõitu võrrelda palusime. “Ühine joon on see, et kui suusahüpete vahel krossitsikliga sõitsin, siis kiirusetunnetus säilis. Muidu, kui kuu aega ei sõida ega hüppa, on algul suusahüppetornis ... Brr [raputab pead – toim.].”
Rajalt saabunud Nurmsalu loputas samuti suu liivast puhtamaks ja tõdes, et rajal hoogu ise suurendada ei saagi, vaid see peab näiteks õige tehnikaga kurvist väljudes ise tõusma. Hoog peab aga kogu aeg sees olema, muidu läheb esiratas põiki ja oledki külili.
Iga sõidumees käis krossitsikliga rajal mitu korda. Vahepeal õlitati kette ja iga nelja sõidutunni järel vajas õli vahetamist. “Ei ole nii, et terve suve ainult sõidad. Hooldada on ka vaja,” rõhutas Kaarel, kelle sõiduvahendit putitab peamiselt isa, kellele see huvi ja lõbu pakkuvat.
Enamasti ootabki Kaarel Nurmsalu kaherattaline sõitjat Tamsalus, treenimas ja võistlemas käiakse igal pool üle Eesti. Kodule lähemal asuvatest hindab hobikrossimees enim Pariisi külas asuvat krossirada. Peale muude kulude on ajakulu hobile päris suur. Kunda trennipäevale kulus Tamsalust tulnud Nurmsalul umbes viis ja pool tundi.
“Ära nüüd pikali käi. Nii palju tähelepanu on,” hoiatas mööduv krossisõber tögades juba kolmandaks sõiduks krossirajale sättivat Nurmsalu. “Ma olen põrumisega harjunud,” hõikas Kaarel Nurmsalu naljatledes vastu ning põrutas pikali käimata rajale tagasi.
Aga aprilli teisest poolest spordimees vaba aega krossile enam nii palju kulutada ei plaani. Nimelt on siis tulemas perelisa. Seetõttu ei olegi Kaarel Nurmsalu saabuva hooaja treeningu- ja võistlusplaane kivisse raiunud, vaid vaatab, kuidas tulevase ilmakodaniku kõrvalt seda teha saab.