Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lapsele otsitakse sobivat peret, mitte vastupidi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Sigrid Petoffer | FOTO: Erakogu

Lapsendamine ei ole uus näh­tus. Igal ajastul on inimestel olnud selleks omad mo­tiivid, olgu siis pärija leidmine või kohustus kogu­kon­nas elav laps ise üles kasvata­da.


Tänapäeval on lapsendamise peamiseks motivatsiooniks siiski lastetus. On ka perekondi, kus käsil teine abielu ja soovitak­se üheskoos kedagi aidata. Viimastel aastatel annab tooni nende inimeste osakaal, kes on oma lapsed juba suureks kasvatanud ja on nüüd valmis veel kellelegi pühenduma. See teeb rõõmu!


Lapsendamise pelg


Praegu on Eestis 37 asendus­kodu (lastekodu), kus elab 1205 last. Asenduskodu peab olema lapse jaoks ajutine koht, kus pärast bioloogilisest perekonnast eraldamist saab esmast peavarju ja hooldust. Tihti jäävad aga lapsed asenduskodusse liiga kauaks, halvemal juhul kuni täisealiseks saamiseni.


Euroopas tehtud raporti (Kevin Browne; Better Care Network ja Save the Chidren UK, 2009) põhjal on laste hooldamine asutuses nende arengule kah­julik. See mõjutab negatiivselt las­te närvisüsteemi aju arengu kõi­ge olulisemal perioodil, põhjustades füüsiliste, intellektuaalsete, käitumusli­ke, sotsiaalsete ja emotsionaalse­te oskuste puu­du­­jääke ja aeg­lasemat aren­gut. Lisaks võib neil jääda hi­li­se­mas elus puu­du oskustest luua hästi toi­mivaid lä­hi­suh­teid, mis on aluseks oma pere loomisele ja väärtustamisele.


Laste hooldamisele asutuses kulub Eesti riigil aastas 190 miljonit krooni ja perepõhisele hooldusele 3 miljonit krooni. Erinevus tekib sellest, et asutuses moodustavad 60-80% kuludest töötajate palgad ja majanduskulud ning otsesed kulutused lapsele on väikesed.


Kuigi teadlaste ühene soovitus on hooldada vanemliku hoolitsuseta last perepõhiselt, mitte institutsioonis, on perepõhisel hooldusel laste arv Eestis viimaste aastatega langenud 971-lt (2004) 382-le (2010).
Lapsendada saab mitut moodi: peresisene lapsendamine, lapsendamine uude perekonda, lapsendamine välismaale ja välismaalt Eestisse. Sellega on seotud väga paljud inimesed: lapsendada soovijad, lapsendajad, lapsendatud, ametnikud, õpetajad, kasvatajad, naabrid, sugulased jne. Seega on teema tähtis ja vajab pidevat selgitustööd. Inimesed peavad teadma, et lapsele otsitakse sobivat peret, mitte vastupidi.


Inimestel, kes soovivad oma perre last adopteerida, on kindlasti omad illusioonid. See on täiesti normaalne. Esialgu võivad olla ootused lapse suhtes suured. Soovitakse tervet ja ilusat beebit. Vestluste käigus võib selguda, et inimene on valmis kasvatama ka suuremat last.


Lapsendamine on individuaalne ja kõik olukorrad on erinevad. Teismeliste puhul kam­mitseb inimesi peamiselt hirm, et laps on juba väljakujunenud isiksus, keda enam aidata ei saa. Lisaks kardavad inimesed laste bioloogilisi vanemaid ja õdesid-vendi.


Arvatakse, et nagunii on laps oma vanematelt pärinud kuritegevuslikud kalduvused ja sõl­tuvusproblee­mid. Geenid on loo­mulikult üks oluline tegur meie elus, kuid keskkond on sama tähtis. Head geenid võivad vales keskkonnas raisku minna ja halvad geenid ei pruugi heas keskkonnas aval­duda.


Hinda võimalusi


Lapse eraldamine bioloogilisest perekonnast on lapsele alati trauma. Teadlik ja motiveeritud inimene saab aga lapsi aidata igas olukorras.


Pole olemas n-ö probleemset last, on vaid täiskasvanute puudulikud teadmised. Midagi ei tule iseenesest ja kõikideks asjadeks ei saa alati elus valmis olla, kuid igale õnnestumisele eelneb siiski ettevalmistus.
Esmalt on vaja suhelda oma ala asjatundjatega, et kõik oluline, mis lapse perekonda võtmisega kaasneb, läbi arutada. See aitab vältida ootamatusi ja hilisemaid probleeme.


Lapsendamine on pöördumatu protsess ja last lihtsalt tagasi anda ei saa. Esiteks on see lapse jaoks taas suur trauma. Teiseks tekivad lapsendamisega seoses lapse ja vanema vahel õigused ning kohustused. Probleemide ilmnemisel peavad juhtumi lahendama lastekaitsetöötajad ja võib järgneda lapse eraldamine perekonnast. Seda aga pole mitte kellelegi vaja.


Tagasilöögid tekivad siis, kui otsus võetakse vastu kiirustades ja kui enda ressursse piisavalt ei hinnata. On juhtumeid, kus pere ei tule lapse kasvatamisega toime ja probleemid kasvavad üle pea.
Siinkohal panen inimestele südamele, et alati ei saa ja ei pea ise kõigega toime tulema. Eestis on väga häid spetsialiste, kes aitavad.


Pered ja üksikvanemad


Alates 1. juulist 2010 kehtima hakanud perekonnaseadus sätestab, et kui pere soovib lapsendada, siis peavad inimesed olema abielus. See kehtib ka peresisese lapsendamise (üks vanem on lapse bioloogiline vanem) puhul. Väikese rahvana peame oma identiteedi pärast palju pingutama ja selleks on vaja lastele anda edasi püsivad väärtused, millest üks on ka abielu.


Kui inimesed tahavad võtta vastutuse lapse eest koos, siis abielu kaudu saavad nad anda lapsele head eeskuju ja suurema turvatunde. Alati võib ju kõik õigused ja kohustused fikseerida paberil, kuid kes siis meie väärtusi - tervet ja tugevat eesti perekonda - edasi annab? Seda ei saa teha riik, vaid inimesed ise.


Lapsendada saavad jätkuvalt ka üksi elavad inimesed. Meie 2007. aasta küsitlusest tuli välja, et mõnel juhul on üksikvanem motiveeritum last kasvatama kui abielupaar, kus näiteks naise või mehe soov on abikaasa omast tunduvalt tugevam.


Üksikvanemad tulevad Eestis päris hästi toime. Vaadates tänaseid trende (abielulahutusi, elatise maksmisi), pole kellelgi liigset turvatunnet. Abielupaari puhul peavad mõlemad olema selleks võrdselt valmis. Samuti peavad selleks valmis olema lapsed, kes juba perekonnas kasvavad. Kedagi ei tohi alahinnata, kõik lähedasedki saavad omale uue rolli ja nende toetus on pere jaoks parim.


Lõpetuseks mõni soovitus inimestele, kes on kaalunud mõtet aidata mõnda last.


1. Astu kindlasti samm edasi mõttest, et ma saan ja tahan aidata vanematest ja kodust ilma jäänud last. Lapsi, kes vajad hoolivaid täiskasvanuid ja turva­list keskkonda, on Eestis palju.


2. Enne esimese konkreetse sammu astumist esita endale küsimus, et miks ma seda teha tahan. Hinda põhjalikult oma võimalusi. Pöördu oma mõttega kas elukohajärgse omavalitsuse või maavalitsuse lastekaitsetöötaja poole. MTÜ Oma Pere inimesed on alati nõus nendel teemadel rääkima.


3. Aruta oma mõtet lähedastega, sest nende valmisolek on väga oluline. Laps vajab ema ja isa vahel armastust sama palju kui vanemate armastust lapse vastu. Abielupaari ühine valmisolek on üks lapsendamise õnnestumise eeldustest.


4. Alati ei pea lapsendama, aga see on lapse jaoks kõige turvalisem. Lapsi saab aidata ja toetada, kui oled lapsele kas tugiisik, võtad lapse perekonda hooldusele või eestkostele.


• Lapsendamisel tekivad uues peres vanema ja lapse vahelised õigused. Vanemal on õigus anda lapsele ametlikult oma perekonnanimi ning saada lapsele uus isikukood. Lapsendamine on tähtajatu ning lapsendamise otsuse teeb kohus lapsendada sooviva isiku avalduse alusel. Seaduse silmis ei ole vahet, kas laps on perre sündinud või hiljem lapsendatud - ta on täpselt samamoodi vanemate laps ning seda alati.
• Kasupere ehk perekonnas hooldamine on lapse kasvatamine perekonnas kuni tema 18aastaseks saamiseni. Selle aluseks on leping perekonna ja kohaliku omavalitsuse kui lapse eestkostja vahel ning riik maksab hooldajale lapse ülalpidamiseks mõeldud toetust (3000 krooni). Kasuvanem ei saa anda lapsele oma perekonnanime ning ametlikuks vastutajaks lapse eest on endiselt kohalik omavalitsus.
• Eestkoste on kasupere hooldusega sarnane, ent lapse eest vastutab perekond, mitte omavalitsus. Eestkoste vormistatakse kohtus. Ka eestkostjale maksab riik toetust (3000 krooni). Eestkostet on võimalik taotleda lapsele, kelle vanemad on surnud, teadmata kadunud, piiratud teovõimega või kelle emalt-isalt on vanemaõigused ära võetud või kes on muudel põhjustel vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud. Eestkoste lõpeb samuti lapse 18aastaseks saamisega ning lapsel ega perel pole pärast seda teineteise suhtes juriidilisi kohustusi ega õigusi.

Tagasi üles