Peegel peeglis: Ees ja sees

Priit Verlin. Foto: Erakogu

Nüüd on me linn siis valmis. Kõik on tehtud. Kõik on korrastatud. Linnapea ise ütles. Ainult üks asi on veel puudu. Kaasaegne kultuurikeskus. Lisan, et ka perearstikeskus.

Olin 15aastane, kui kohe-kohe pidi Rakverre ehitatama uus kultuurimaja. Lootsime sõpradega, et saame korraliku bändiruumi ... Aastad on läinud, projekte on laual olnud mitmeid. Küll kontserdimaja, küll KITi klubi. Väide, et kultuuriinimesed ei ole suutnud omavahel kokku leppida, mida ja kuhu teha, pole tõene. Linnajuhtide prioriteedid on olnud teised. Ega Euroopa fondidest raha jagajad lollid ole. Nad saavad väga hästi aru, kas kultuurikeskuse eestvedajad on kultuuriinimesed või on see poliitikute mäng. Kui Ando Kiviberg küsis raha, et luua Viljandi pärimusmuusika ait, siis talle see anti. Kui Haapsalus soovis Gülnar Murumägi nüüdisajastada linna kultuurimaja, siis leiti ka selleks võimalused. Kui Rakveres soovivad kunstnikud endale galeriid, siis antakse nende eestvedajale medal. Kui Tarvanpää soovib harjutamiseks saali, antakse tantsujuhile teenetemärk. Jah, linnas on paljudel oma huvid, aga linnapea(de)l peab olema nii palju oidu, et ei lase päevapoliitikal ja ärimeestel, kelle esmane eesmärk on kasumit teenida, endale pähe istuda. Mitte kusagil ei tasu kõrgkultuur ennast ise ära. Kultuuri toetamine on olnud alati riigi ülesanne.

Sõõrumaa on öelnud, et ta investeerib sporti, kuna see on ainuke, millest Eesti inimesed aru saavad. Kurb, kui inimene nii arvab, kurb, kui Rakvere linnajuhidki nii on arvanud. Pooled Eesti elanikud on naised ja enamikul neist on hoopis teistsugused hingeharimise soovid, kui karjuda hääl kähedaks staadionil või spordisaalis. Praegust linna rahalist olukorda vaadates paistab, et Rakvere kultuurikeskus ehitatakse kuue-seitsme aasta pärast. Kui kõvasti tagant torkida, siis pisut varem.