Riigiga üheealine Stella Tamm, hangunaine, nagu ta ise end nimetas, näitas, et inimene elab pika elu, et maskid lõplikult kukuksid. Hirmutunne, see aga ei jäta inimest iialgi maha, ja nii muretseski see vana naine riigi sünnipäeva nädalal, kas me ei võta vabadust liiga iseenesestmõistetavalt. Vestlused vanainimesega panid mind ikka ja jälle endalt küsima, milline on minu Eesti ja mis sellest saab. Kuidas loovad minu lapsed riigi uueks?
Tellijale
Nädala kaja: Joonistame Eestit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soovisin, et riiki ja maakonda vedavad mehed kõneleksid ka minuga, vastaksid ka minu küsimustele. Räägiksid nendest, kelle elu, hinge ja rahu mul vaja – nagu laulis Urmas Alender. Et ma mõistaksin lõpuks ka nn tühiseid asju. Kas mul on sessinatses maakonnas ka tulevikus elu allikat – puhast joogivett? Küllap kinnitaksin – nagu ühes teises viisis: “siis alles julgen ütelda, et elan omal maal.”