Nädala kaja: Joonistame Eestit

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Viita-Neuhaus.
Anu Viita-Neuhaus. Foto: Marianne Loorents

Riigiga üheealine Stella Tamm, hangunaine, nagu ta ise end nimetas, näitas, et inimene elab pika elu, et maskid lõplikult kukuksid. Hirmutunne, see aga ei jäta inimest iialgi maha, ja nii muretseski see vana naine riigi sünnipäeva nädalal, kas me ei võta vabadust liiga iseenesestmõistetavalt. Vestlused vanainimesega panid mind ikka ja jälle endalt küsima, milline on minu Eesti ja mis sellest saab. Kuidas loovad minu lapsed riigi uueks?

Soovisin, et riiki ja maakonda vedavad mehed kõneleksid ka minuga, vastaksid ka minu küsimustele. Räägiksid nendest, kelle elu, hinge ja rahu mul vaja – nagu laulis Urmas Alender. Et ma mõistaksin lõpuks ka nn tühiseid asju. Kas mul on sessinatses maakonnas ka tulevikus elu allikat – puhast joogivett? Küllap kinnitaksin – nagu ühes teises viisis: “siis alles julgen ütelda, et elan omal maal.”

Kindlusest, lootusest, osa olemisest ja osalemisest rääkis mulle see vana naine – 98aastane Stella Tamm Kandlest. Sellestsamast, küll pisut teiste sõnadega, kõnelesid ka maavanem Marko Torm ja president Toomas Hendrik Ilves. Riigipea kiitis meie miljonist igaüht, kuid ei jätnud ka mainimata, et ebaõnnestumine hakkab ikka ja alati meist endist, mitte ei toimu teiste süül. Ta lisas, et murranguline aeg vajab neid, kes tahavad, oskavad ja julgevad võtta vastutust. Tänan, härra president, et ma pole üks miljonist, kellele, mida aeg edasi, tundub, et poliitika oleks justkui mäng, mille osatäitjad poliitik-käpiknukk, poliitik-jonnipunn, poliitik-kaisukaru kulgevad kuskil hämaras lavataguses, kus on turvaline, videv ja isegi argine. Ainult et (poliitika)elu pole teater!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles