Kolumn: Mida teha, et meie lapsed ei hakkaks suitsetama?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liivi Sidron.
Liivi Sidron. Foto: Erakogu

WHO ehk Maailma Tervishoiuorganisatsioon avaldas nädala keskel üleeuroopalise koolinoorte tervisekäitumise uuringu raporti, millest jäi mulle esimese asjana silma, et 42 riigi õpilaste hulgas on meie 11- ja 13aastased oma tagasihoidliku käetõstmisega viimasel kohal, kui küsitakse, kellele meeldib koolis käia. Nii kurva tulemuse juures ei lohuta isegi see, et väidetavalt maailma parima koolisüsteemiga naaberriigi õpilased on kõige õnnetumatena tabeli lõpus.

Sellise rahuolematuse juures ma ei imesta, miks on samas eas õpilased tubakatoodete ja alkoholi esmakordse tarvitamise poolest tabeli eesotsas – koolis on raske, kaas­õpilased kiusavad, õpetajad on alamotiveeritud, kodus on stressis vanemad, ja kui nood veel oma pingeid suitsu ja alkoholiga maandavad, siis otsib meelemürkidest abi ka nooruk. Uuring küll näitab, et Eesti õpilased on altid uusi asju vaid proovima ja regulaarse pruukimise poolest on nad Euroopa keskmised, kuid see ei lohuta, sest isegi üks 11aastane nikotiinisõltlane terve Euroopa peale on liiga palju.

Suitsetamise juurde ma tegelikult tahtsingi jõuda, sest mul on pikka aega olnud peas küsimus, kellele on tubakatooted mõeldud. Teoorias täiskasvanutele, aga ma ei tea kedagi, kes oleks avastanud enda jaoks nikotiinisõltuvuse täisealisena. Küll tean täiskasvanuid, kellel on raske suitsetamisest loobuda, sest nad on kolmekümneselt juba pool elu kopsudesse tõrva kogunud. Ma ei taha oma väikese analüüsi põhjal öelda, et esimesi üldse pole – kindlasti on, aga ilmselt on paljusid neist mõjutatud näiteks kolleegid, kes ise hakkasid suitsetama noores eas, mis tähendab, et kaudselt saab tubaka tarvitamine alguse siiski alaealistest ehk lastest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles