Tiit Tsarski: olukord Vaos erineb aastatagusest

Tiit Tsarski, ASi Hoolekandeteenused kinnisvarajuht. Foto: Meelis Meilbaum

Tartumaalt pärit, kuid juba 14 aastat end Lääne-Virumaa meheks nimetada võiv Tiit Tsarski, ASi Hoolekandeteenused kinnisvarajuht, teab, et säärast tööd ei saa teha kiretult. Seda tehakse südamega.

Olete olnud ASi Hoolekandeteenused kinnisvarajuhi ametis neli kuud. Varem olete samuti siinkandis töötanud.

Vastab tõele. Neli aastat töötasin Vinni spordikompleksi juhatuse liikmena. Umbes aasta olin ametis Vaala keskuses – ajal, kui seda ehitati. Peale seda lõin oma firma ja tegelesin koolitustega. Tükk aega töötasin ka RR Lektuses haldusjuhina. Nüüd olen jõudnud siia, minu tööks on objektide haldus, renoveerimine ja ehitamine.

Teie ametiaja suuremad projektid on alles ees.

Väiksemaid renoveerimisi teeme pidevalt. Nüüd hakkame renoveerima Vao ja Vägeva varjupaigataotlejate keskust, väga suured projektid seoses uute kodude ehitamise ja teiste reorganiseerimisega on alles tulemas.

Mida tähendab kodude reorganiseerimine?

Suured nõukogudeaegsed kombinaatkodud, kus ei ole kodutunnet, kaovad. Uued kodud tulevad sellised, kus elab umbes kümme inimest, et tekiks kodu- ja peretunne. Suund on võetud ka selle poole, et kodud asuksid linnas.

Täna oleme Rakvere Lille Kodus. Panin tähele, et te suhtlete nende inimestega, kes siin elavad, nad tunnevad teid. Kui sageli siin käite?

Meie kodud on üle Eesti laiali ja neis tuleb ikka käia. Inimesed, kes Rakvere Lille Kodus elavad, saavad oma eluga peaaegu iseseisvalt hakkama. Nad on väga toredad, loomulikult suhtlen nendega. Igas kodus tuleb klientidega suhelda.

Räägime Vägeva Kodust. Sinna rajatakse varjupaigataotlejate keskus. Kuidas kliendid ja varjupaigataotlejad sinna koos ära mahuvad?

Mahuvad väga hästi. Meie kliendid on öelnud, et neil on ju palju raskem elu, kuhu neil minna on, tore, et tulevad. Praegu on meil seal pool maja tühi ja ühe trepikoja korteritesse lähevadki varjupaigataotlejad.

Kas teie klientides ei ole võõraviha?

Ei, nendel sellist asja ei ole. Nad on heatahtlikud, saavad aru, et inimestel on mure. Täpselt nagu neilgi. Võib öelda, et nad mõistavad varjupaigataotlejaid isegi paremini kui paljud nii-öelda tavainimesed.

Korterite renoveerimistööd ei ole pingeid tekitanud?

Ei. Kõigepealt renoveerime Vägeval. Seal on ehitushange lõppenud ja saame nüüd toimetama hakata. Kui Vägeva on valmis – loodame, et see juhtub mai lõpuks –, läheme Vaosse. Need tööd peaksid valmis saama juuli lõpuks.

Remondime need korterid elementaarsetele vajadustele vastavaks. Kuna seal elanikud pidevalt vahetuvad, kasutame veidi tugevamaid materjale.

Me ei pane kulda ega karda seina, teeme minimaalse remondi. Üldiselt on nii, et näiteks ajakirjanikud, kes on Vaos neid kortereid vaatamas käinud, leiavad, et võiks rohkemgi teha.

Vao laste mänguplatsile lisame mõned atraktsioonid ja rajame sinna jalgpalliväljaku. Muruplats on olemas, sinna tuleb lihtsalt väravad panna. Vägevale tuleb ehitada uus katlamaja.

Meediast on siiski läbi kumanud, et kohalikud ei taha, et varjupaigataotlejad seal elaksid. Vähemalt Vaos.

See suhtumine on nüüd muutunud. Ma ei ole küll ASis Hoolekandeteenused väga pikalt töötanud, aga näen, et see olukord on praegu aastatagusest täiesti erinev. Kohalikud saavad nendega väga hästi läbi. Varjupaigataotlejad ja kohalikud ehitasid näiteks talvel koos lumelinna. Lapsed mängivad omavahel.

Loomulikult tekitab erinev kultuuriline taust mõnikord segadust, aga naabrimeeste vahel on ikka erinevusi ja nendest oskame üle olla. Üldse on neid Vao aktsioone korraldanud pigem mujalt pärit inimesed, kes ise kohalikust elust midagi ei tea.

Kui rääkida Eesti ühiskonna üldisest suhtumisest, siis kas ka see on teie hinnangul muutumas?

Igal pool on vastakaid arvamusi, aga valdavalt ollakse minu arvates ikkagi positiivsed, just sõjapõgenike suhtes. Su linn on maatasa pommitatud, sa tuled siia, kaks last käekõrval, sul ei ole mitte midagi ja sinusse suhtutakse veel halvasti. Sellest ma aru ei saa.

Põhiline argument on ju see, et ei tule mitte pered, vaid noored mehed, kellest võiks mõne arvates kodumaal rohkem kasu olla.

Kui rääkida Vao varjupaigataotlejate keskusest, siis peaaegu pooled sealsetest asukatest on lapsed, nii et see väide ei pea paika.

Aga need noored mehed ei taha ju ka sõdida. Kas meie tahaksime? Kui meil on ühine välisvaenlane, siis sõdime. Kui käib kodusõda, siis ei tahaks ju kummalgi poolel võidelda.

Oleme õnnelikud, sest meie pole sõda näinud, ja annaks jumal, et ei näeks ka, aga kui vaadata Süüriat ja Ukrainat, siis on väga kurb, mis seal toimub. Ja on normaalne, et inimene tahab sealt põgeneda. Ta peabki sealt põgenema.

Viimati tekitas furoori pagulaste suur eluasemehüvitis.

Mida see suur toetus tähendab? Kui sõjapõgenik tuleb, kuhu me ta siis panema peame? Kas telki või? Tal ei ole ju mitte midagi. Ta saab Eesti inimesega võrdset toetust, mis on vist natuke üle 130 euro. Eks katsuge sellega ära elada.

Korterid, kuhu nad elama paigutatakse, on täiesti tavalised, vastavad minimaalvajadustele. Neile on oluline, et oleks soe ja katus pea kohal.

Kui nad saavad siin kaitse, siis peavad nad loomulikult ka tööd otsima.

Nagu ütlesite, olete varemgi töötanud kinnisvara ja haldusega seotud ametikohtadel. Praegune töökoht on neist siiski veidi erinev. Kas seda ametit saaks pidada ka siis, kui teil oleksid teistsugused tõekspidamised?

Kindlasti mitte. Meie firmas saavad töötada need, kes peavad inimlikest väärtustest lugu. Kuna meie põhitegevus hõlmab ikkagi puuetega inimestega tegelemist, tuleb neid mõista.

Väärtused ja tõekspidamised peavad olema sobilikud selleks, et saaks töötada koos inimestega, kelle teele on elu raskusi veeretanud.

Kogemata kombel olen ülikoolis neli aastat psühholoogiat õppinud. Kuigi ma sellele kogu aeg ei mõtle, tulevad mingid funtamentaalsed teadmised kindlasti sellest.

Olete küll kinnisvarajuht, aga peate iga päev kokku puutuma nendega, kelle jaoks seda tööd teete. Kas see emotsionaalselt kurnavalt ei mõju?

Vastupidi – see on mu töö juures kõige vahvam. Pigem mõjub kurnavalt ASile Hoolekandeteenused osaks saav suhtumine ja meedia tähelepanu. Isegi kui rajame kuskile mõne uue puuetega inimeste kodu, siis inimesed ei pruugi meid alati väga soojalt vastu võtta.

Klientidega suhtlemine on mulle nagu kirss tordil. Nagu teine palgapäev. Muidu olen ainult kinnisvaraga töötanud, aga siin on sellest ka ilmselgelt kasu.

Kas uinute õhtuti rahuliku südamega?

Jah. Mu töö on emotsionaalselt tasuv. See on ilmselt see, mida olen tahtnud kogu aeg teha.