Rakveres tekkis perearstikeskusega huvitav olukord, kus ootamatult kerkis esile Tapa Haigla omanikust investor, kes samuti selle rajamisest huvitatud on, ehkki linn oli asjad juba ette valmistanud ja volikogus arutuse alla võtnud.
Juhtkiri: Ühele äri, teisele kohustus
15. aprill 2016, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aega selleks, et esitada taotlused perearstikeskuste rajamiseks toetuse saamiseks, on jäänud kolm ja pool nädalat. 9. maiks peavad paberid pealinnas tähtsate asjapulkade laual olema. Ja kõige olulisem on, et taotlejal oleks ette näidata lepingud perearstidega, kes on andnud nõusoleku rajatavas keskuses tööle asuda.
Rakveres on praegu 14 tegutsevat perearsti, kellest kaheksa on pärast pikka ja keerukat läbirääkimisprotsessi sõlminud lepingu linnavalitsusega. Oleks ju olnud loogiline, et perearstikeskust arendab Rakvere Haigla, kuid aastaid tagasi jooksis haigla ja perearstide vahelt must kass läbi ning perearstid haiglat lihtsalt ei usalda. Nii tuligi linnal see koorem enda kanda võtta.
Sisuliselt kaheteistkümnendal tunnil ärkas aga äkki ka Tapa Haigla, kes sooviks samuti Rakveresse perearstikeskust rajada. Erinevalt Rakvere Haiglast ei ole tegemist üldhaiglaga, vaid äriettevõtmisega, mis rohkem hooldusravile ja vanurite hooldamisele suunatud.
Kuigi Tapa Haigla meeste välja käidud perearstikeskuse kavand on märksa uhkem kui linna oma, ei kipu perearstid vedu võtma. Vähemalt need, kes oma partneriks linna valinud, on öelnud, et ei hakanud Tapa Haigla pakkumist isegi kaaluma. Samas räägivad Tapa Haigla mehed, et suusõnalisi nõusolekuid on siit-sealt antud.
Eks ole ka selge, et kui linnale on tegemist mõnes mõttes kohustusega ja teisalt võimalusega perearstindust korrastada ning siinset tervishoiusüsteemi pisut loogilisemaks muuta, siis Tapa Haigla taga olevate ettevõtjate puhul on asi puhtalt äriprojekt. Küllap ka seetõttu perearstid uhkesse majja ei kipu. On ju perearstikeskuse rajamise puhul kohustus teatud aeg maja perearstide kasutuses hoida, keegi pole aga kindel, mis hiljem saab.
Üks on kindel, toetusraha meelitab kõiki. Ja äri, mis puudutab haigeid või hooldekodusid, on tõusev äri. Linnale on see aga pigem lihtsalt tüütu kohustus.