Vägevale ja võrratule näitlejannale on olnud teater kogu tema rikas elu

“Kas sa oma trooni ei istugi?” küsib Volli Käro abikaasalt. Hetke pärast asetab Viive Aamisepp antiikses toolis käed kokku ja vaatab mulle suurte silmadega otsa. On maagiline hetk.

Oli aeg, mil teater oli minu jaoks just see näitlejanna. Teadsin lavalt ainult seda imelise tugeva hääle ja erilise olemisega naist, kes mängis kuningannat. Ilmselgelt. Aga Viive kostab seepeale, et ega tal palju olegi pea kroonitud olnud.

“Olen rohkem mänginud lihtinimesi,” ütleb teatri kunagine primadonna, kes on end alati pidanud tagasihoidlikuks hingeks, kes “midagi ei oska”. Ehk seetõttu ei teagi ta oma saladust öelda. “Seda ei ole,” lausub olemuselt kinnine naine, kes aegade jooksul on üha peljanud, ehkki näidanud end avala inimesena, kel meri alati põlvini.