Kiri: Põllumees on väga tige ...

Meid on viidud viimse piirini meie endi saamatuse ja lühinägelikkuse tõttu. Kuidas muidu seletada, kus põllumees peab loovutama või võileivahinna eest müüma oma tootmisvahendeid, mida on loodud aastaid, kulutades mõõtmatult palju nii aega kui raha? Alles olime uhked, et põllumajanduslik tootmine on meil lõpuks maailmatasemel, ning nüüd laseme kriisil kõike seda hävitada, vaadates saamatult pealt. Kes on need “meie”? Ühiskond ja riik – tootja, tarbija ja seadusandjad – on panustanud sellesse, et Eesti toit oleks väärtustatud, kuid kui olukord muutub järjest raskemaks, jätame põllumehe üksi olemasolu eest võitlema. Loomulikult ei jää muud üle, kui enda elushoidmiseks loovutada seda, mille loomiseks on aastakümneid vaeva nähtud.

Meile meeldib samastada eestlast rehepapiga, kes leiab olukordadest endale kasuliku lahenduse, kuid nüüd laseme endale rehepappi teha. Kuidas teisiti seletada, et naaberriikide põllumeestel jätkub vahendeid meie kvaliteetse lüpsikarja ostmiseks? Hiljem muidugi ostame uhketest kaubanduskeskustest samade lehmade piimast tehtud tooted tagasi.

Vaheltkasu jätame aga targematele naabritele – lätlastele ja poolakatele. Sigade tulevikust ei julge rääkidagi, sest kui tsiteerida Teet Soormi, on Eesti seakasvatus koomas, ning ta ei liialda, sest kui tervest organismist on juba kolmandik läinud ning häving jätkub, siis pole ka lõpp enam kaugel. Tundub, et inimese eluspüsimiseks ei ole esmavajalikud söömine ja toit, vaid näiteks lendamine või muud tegevused.