Sellised me oleme ja me ei muutu

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Iga inimene on isemoodi ja sünniaastat ei tohiks üle tähtsustada. Nii räägitakse X-põlvkonnast (sündinud 60ndal ja 70ndail). Nende noorusaeg jäi komsomoli ja Nõukogude armee aega. Kõik materiaalne on oluline, sest noorusajal oli kõik defitsiit.

“Kuna olen vaeselt kasvanud, ei ole kogu maailmas nii palju raha, et minus turvatunnet tekitada. Võiks vabalt pöördeid maha keerata, aga raban edasi. Tean, et suren noorelt, aga teisiti elada ma ei oska,” kirjeldas oma elukreedot X-põlvkonna esindaja.

Y-põlvkond (sündinud aastail 1980–1996) on juba nuti-, neti- ja äripõlvkond. Enesekesksed, loomingulised, sõltumatud, uuendusmeelsed, ka kärsitud ja kannatamatud. Ja siis tuleb Z-põlvkond (sündinud 1997–2003) – ­digitaalsed pärismaalased. Sündinud vabas riigis, usuvad nad, et kõik on võimalik, kui vaid ise tahta. Nad meenutavad mulle naist, kes läks pimekohtingule ja küsis vastasistuvalt 70aastaselt härrasmehelt: “Kui vana te olete?” “Kui vana te tahate?” küsis mees vastu. “No mitte üle 50,” vastas naine. “Saab tehtud,” ütles mees. Sellel põlvkonnal on raske mõista, et on ka juhus, võimalused ja õnn meie valikutes tegijad.