Paljudele inimestele tähendab töölkäimine eelkõige möödapääsmatut ebameeldivust, millel pole eneseteostusvõimalusega mingit pistmist – ükskõik mida personalijuhid ei räägiks.
Tellijale
Juhtkiri: Tööturu vigased pruudid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmis-raamatus “Kaklusklubi” ütleb Chuck Palahniuki peategelane oma põlvkonna tööahastuse kohta umbes nii: “Meid kasvatas televisioon, mis pani meid uskuma, et meist saavad miljonärid ja rokkstaarid – aga meist ei saa, ja me hakkame sellest tasapisi aru saama. Ning me oleme väga, väga vihased.” Ja mis seal salata: kui juba koolis räägitakse, et kui sa ei lähe ülikooli, ei saa tippjuhiks, ei teeni rasket raha, oled sa ühiskonna silmis – ja üleüldiselt – läbi kukkunud, siis tekitab see frustratsiooni küll. Mõtle – lõpetad kooli, ja ees ootab 60–80 aastat katkematut läbikukkumist.