Juhtkiri: Tööturu vigased pruudid

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Paljudele inimestele tähendab töölkäimine eelkõige möödapääsmatut ebameeldivust, millel pole eneseteostusvõimalusega mingit pistmist – ükskõik mida personalijuhid ei räägiks.

Filmis-raamatus “Kaklusklubi” ütleb Chuck Palahniuki peategelane oma põlvkonna tööahastuse kohta umbes nii: “Meid kasvatas televisioon, mis pani meid uskuma, et meist saavad miljonärid ja rokkstaarid – aga meist ei saa, ja me hakkame sellest tasapisi aru saama. Ning me oleme väga, väga vihased.” Ja mis seal salata: kui juba koolis räägitakse, et kui sa ei lähe ülikooli, ei saa tippjuhiks, ei teeni rasket raha, oled sa ühiskonna silmis – ja üleüldiselt – läbi kukkunud, siis tekitab see frustratsiooni küll. Mõtle – lõpetad kooli, ja ees ootab 60–80 aastat katkematut läbikukkumist.

Võibolla sellepärast oli Lääne-Virumaal märtsi lõpuks üle 1100 registreeritud töötu. Samal ajal kui tööandjad räägivad kui ühest suust, et töökäsi ei ole. No ei ole! Käid ringi ja kuuled, et ülemus on nõus tööle võtma pea igaühe, kes kaks korda järjest kainena tööle tulla suvatseb.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles